Sebastian Barry “Salajane käsikiri”


  • Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorelt pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste eest ning olla seega iseenda looja.
  • Ta oleks nagu pidanud säärast sündmust endale autasuks elus olemise eest, väikeseks kingitud looks, mis tegi talle nii suurt rõõmu, et see andis talle nii unenägudes kui ka ärkvelolekus mingi eesõiguse tunde.
  • Kas siis inimene ei või end teha õnnelikuks nii, nagu ta inimelu veidrates pikkades piirides suudab? Minu meelest on see õigustatud. Lõpuks on maailm tõesti ilus ja kui me oleksime mõned teised olevused ja mitte inimesed, võiksime seal vahetpidamata õnnelikud olla.
  • Pean otsustama tõdede põhjal, mis on minu ees, mitte tõdede põhjal, mida ainult mõista antakse või mida pakub mu enda vaist.
  • Mäletaksin pigem õigesti, kui mäletaksin asju nii, et ma soodsamas valguses paistaksin.
  • Ta oleks justkui kallutanud midagi oma põhiolemusest taevast alla ja aidanud mind. Ma olin talle nii kuradima tänulik.
  • Kunagi elasin ma inimeste seas ja leidsin, et nad on üldiselt julmad ja külmad, aga ometi võiksin mainida kolme või nelja nime, kes olid nagu inglid. Küllap võime mõõta oma elupäevade tähtsust nende mõne ingliga, keda me endi seas silmame, aga kelle moodi me ometi ei ole.

Frank McCourt “Angela tuhk”


673Oma lapsepolvele tagasi vaadates pean ikka ja jälle imestama, kuidas ma üldse ellu jäin. Loomulikult oli mu lapsepõlv õnnetu: õnnelikku lapsepõlve pole sinusugune ju ära teeninud. Kuid mingist tavalisest õnnetust lapsepõlvest on iiri õnnetu lapsepõlv kaugelt hullem ja sellest veel hullem on katoliiklik iiri õnnetu lapsepõlv.

.

Ilusa ilmaga istuvad mehed õues ja suitsetavad sigaretti, kui juhtub olema, vaevad maailma asju ja vaatavad, kuidas meie mängime. Naised seisavad, käed rinnal vaheliti ja lobisevad omavahel. Nemad ei istu, sest neil pole ju muud tööd kui kodus olla, laste järele vaadata, maja koristada ja natuke süüa teha, ja meestel on toole vaja. Mehed istuvad, sest nemad on väsinud, kuna peavad igal hommikul tööbüroos käima abiraha allkirja andmas, peavad maailma asju arutama ja mõtlema, mida ülejäänud päevaga peale hakata.

.

Igal agulitanaval on alati keegi, kes mõnega ei räägi, või ei räägi kõik mõnega või ei räägi mõni kõigiga. Kui inimesed omavahel ei räägi, paistab see välja viisist, kuidas nad üksteisest mööduvad. Naised hoiavad nina püsti, tõmbavad suu kõvasti kokku ja pööravad näo ära.

.

…keegi ei tunne Limericki nii hästi kui telegrammipoisid. Tunneme iga puiesteed, maanteed, tänavat, terrassi, hobusetalli, väljakut, poiktänavat. Limerickis pole ühtegi ust, mida meie ei teaks. Me koputame igasugustele ustele, terasest, tammepuust, vineerist. Kakskümmend tuhat ust, Frankie. Me koputame, taome jalaga, lükkame. Me helistame ja summerdame kelli. Me karjume ja vilistame, Telegrammipoiss, telegrammipoiss. Me laseme telegramme postkastidesse, lükkame need ukse alt sisse, viskame need üle ukse. Ronime aknast sisse, kui sees on voodihaige inimene. Saame võitu igast koerast, kes meid lõunasöögiks ihaldab. Seda ei tea kunagi, mis juhtub, kui sa inimestele telegrammi viid. Nad naeravad ja laulavad ja tantsivad ja nutavad ja kisendavad ja vajuvad kokku ja sina pead ära arvama, kas nad üldse enam üles ärkavad ja sulle jootraha annavad.

.

Kui olen telegrammid laiali kandnud, siis on veel aega, et minna iidsele kloostrisurnuaiale, kuhu on maetud mu ema sugulased ja kuhu ka mu ema end matta palub. Siit näen kindluse kõrgeid varemeid ja aega on veel küll, et sinna söita, köige körgemale müürile istuda, vaadata, kuidas Shannon oma voogusid teel Ameerikasse Atlandi ookeani poole veeretab ja unistada päevast, kus ma ise minema seilan.

.

8/10.