Eia Uus “Minu Prantsusmaa”


minu_prantsusmaa

  • Ärkan iga päev, oodates seiklusi, ja muudkui unistan kõigest, mida elu mulle pakkuda võiks.
  • … mälestused on need, mis jäävad meile kogu eluks – lähme loome endile ühiseid mälestusi! “Sest tõenäoliselt ei näe me teineteist enam iialgi, /…/”
  • Märkan, et olen oma parimatel hetkedel kellegagi koos olnud, olgugi, et instinktiivselt pigem üksiolekut otsin.
  • Naljakas, kuidas elus on väiksei asju, mida nähes mõtled, et “tahaks ka”, ja siis aastaid hiljem märkad, et see asi on juhtunud, plaanimata.
  • Taevas pimeneb. Istun künkal, mu ees on jõgi ja allpool armas külake, suust tuleb aurupahvakaid. Hoolimata väsimusest on selles kitsas pildis, mis hetkel on mu maailm, kõik paigas.
  • Sebastien surub oma uue maailma kastidesse, liigitab kõik korralikult. Külmkapi uksel on nädalavahetuse menüü ja päevaplaani väljatrükk. Sebastien loob süstemaatiliselt oma maailma, ja mulle tundub, et see mõjub talle hästi, kuigi asub obsessiiv-kompulsiivsuse piirimail. Ta kalkuleerib ja otsib täiust mikrotasandeil, ning ta loob oma süsteemi, mis on sõltumatu eelmisest.
  • Prantsuse keeles pole olemas sõna “kõik” – selle asemel tuleb öelda “terve maailm”. Ja seda ei saa teisiti öelda, nii et kui nad koos on ja ütlen neile “tere hommikust, kõik”, ütlen samas “tere hommikust kogu maailm” nagu nad oleksid minule kõik, mu terve maailm, see meie väike tuumikpere. /…/ Prantsuse keeles kõlab hästi ütlus, et tervele maailmale võid sa olla keegi, aga kellelegi võid sa olla terve maailm ehk kõik.

Eia Uus “Kuu külm kuma”


  • Loll laps, mis sa tühja pärast ennast kriibid ja lõhud.
  • Tunned ta naeratuse soojust ning tead, et ta ei vaata sind kaua.
  • “Pealegi on kolmedimensiooniliste ebaregulaarse kujuga objektide pindala arvutamine diferentatsiooni abil üle mõistuse huvitav.”
  • Enamik asju elus on ju ainukordsed. Neist saad sa osa vaid korra elus ja siis pead neist võtma kõik. Igast hetkest. Aga miks me tahame nautida? Sest et siis, kui ajad on raskemad või kurvemad, igavamad, oleks mida meenutada. Lohutada end mõttega, et oled midagi kogenud.
  • Ja sa tead, et ei pea pinge all vastu. Sa tead, et annad varsti alla ja sured. Aga sa ei tea täpselt, millal. Mis siis, kui see juhtub alles viie aasta pärast? Mis sa senikaua teed?
  • Ela üks aasta nii, kogedes kõike, mis kogeda on, ja siis näiteks 19 sünnipäeval jookse “kogemata” auto alla. Kaks aastat, 24 kuud. See on ju nii vähe. Sada neli nädalat. Ainult! See on nii lühike aeg. Ole sel ajal inimene.
  • Inimesed on magades nii kaunid, pisut üleloomulikult ilusad.
  • Kas sa kujutad ette, kui rõõmutu ja tühi selline elu on? Elu, kus on alati külm ja pime, kus sa oled alati üksi.
  • Ja sa ei uskunud, et ta su suhtes midagi tõelist tunneb, aga tagasi vaadates näed, et sa oled täiesti pime ja ei tunne ennastki küllalt, rääkimata siis teisest.

Eia Uus “Kahe näoga jumal”


516Ta usub headusse; ta usub, et kõik on hästi, ja kui midagi läheb halvasti, saab ta sellest midagi head. Mitte tugevust, tarkust, kogemusi, vaid inspiratsiooni. Või et see raputab ta ärkvele, elama, midagi muutma.

.

Ta usaldab üleni. Maailma. Ja teda huvitab kõik.

.

Ma tahan, et raamat raputaks mind, mu mõttemaailma, mu arusaamu kas või õige pisut. Et ma pean pärast raamatu lõpetamist mõned päevad end uuesti oma ellu sisse sobitama.

.

Mis puutub lõppudesse, siis mulle ei meeldi lõpetavad lõpud. Kus kõik otsad on kokku sõlmitud. elus ei ole kunagi nii, et mitte midagi pole laiali. Kõik ei ole kunagi lahendatud.

.

Ma ei taha teada, kuidas midagi lõpeb, sest elus ei lõpe miski punktiga. Alati on koma või mõttekriips või…

.

Kui mul tuleb  mõni idee, kirjutan selle kohe üles, enne kui midagi ununeb, sest ideed tulevad enamasti terviklikena. Muidugi ei saa ma neist hiljem midagi aru ja nad kaovad ikkagi.

.

Sa jätad romaanid pooleli, sest sa ei jõua lõppu ära oodata, sa tüdined vahepeal. Kirjuta novell – see on nii lühike, et raske on mitte lõpuni kirjutada.

.

Iga emotsioon maailmast teeb sisemuse täielikumaks, selgitab, vormib mõtted ja sõnad, kuigi ise seda ei taju.

.

Tundeid on vaja, et tundlikult kirjutada, ning valus kirjutab tugevamini, võimsamini kui rõõmus.

.

Igal lool on kolm külge: minu, sinu ja tõde.

.

On autoreid, kelle teose lõpus mõtlen, et raamat on võimatult hea. Siis on valida, kas jätta endale illusioon võimatusest või lugeda analüüsivalt uuesti läbi. Kui enam ei ole esmatähtis lugu jälgida, on väga lihtne näha, miks raamat nii hea on. Need on lihtsad võtted ja nähes, kui kergesti end manipuleerida lasin, on korraks odav tunne.

.

Võib-olla kirjutamine ongi reaalsuse kajastamine. Et iga asi, mis kirjutatakse, ei ole väljamõeldis, vaid iga väljamõeldud ilukirjanduslik lugu tuleb hoopis tajutasandi signaalidest ning toimub parajasti kusagil kellegagi reaalselt või on varem aset leidnud või leidub tulevikus.

.

Öeldakse ka, et sa ei saa kedagi teist armastada, enne kui armastad iseennast. Selles ma nii kindel ei ole. Sellel on liiga palju tahke. Esiteks see, et ma muutun iga päev. Ja ma ei suuda ennast iga päev oma uute külgedega kohandada, nii et aega endaga tutvuda ja oma teiseks arenenud mina armastama õppida leiaksin võib-olla iga mõne kuu tagant.

.

Tegelikult on kõik eksinud ja keegi ei saa end kunagi leida, sest muutume liiga kiiresti ja ei jõua endale iialgi järele.

.

6/10.