Kurt Vonnegut “Tšempionide eine”


kurt

  • Igatahes asjad, mida teised inimesed on toppinud minu pähe, ei sobi omavahel hästi kokku, nad on tihti kasutud ja näotud, neil puudub õige kooskõla ja ka õige tihti suhe eluga, nagu see väljaspool minu pead tegelikult olemas on.
  • Paljud inimesed on võrratult võluvad.
  • Ma olin talle andmud elu, mis ei väärinud elamist, kuid ühtlasi olin talle andnud raudse elutahe. See oli üsna tavaline kombinatsioon planeedil Maa.
  • “…ma ei ole kindel, kas elu on tõsine asi või ei ole ta seda mitte,” vastas Trout. “Tean ainult seda, et ta on ohtlik ja võib sind valusalt haavata. Aga sellest ei järeldu, et ta peaks tingimata olema tõsine.”
  • Näidaku teised kaose asemel korda. Mina näitan korra asemel kaost, mida ma vist olengi juba teinud.
  • Muide, meie kõik olime ühe kera küljes kinni. Meie planeet on kerakujuline. Keegi ei teadnud, miks me sealt maha ei veere, kuigi kõik teesklesid, et nad saavad sellest omajagu aru.

Kätlin Kaldmaa “Õnn on otsuse küsimus”


nn1

  • Ma armastan sinu maailma. Ja praegu ma näen, et sinu kaasavarahunnikus on isegi tordilabidas. Tordilabidas! Minul ei ole elu sees tordilabidat olnud ja ma olen peaaegu kaks korda vanem kui sina.
  • Võib ju tunduda, et kui midagi ära otsustada, siis paneb see teised teed lukku. Minu jaoks on see teistmoodi välja kujunenud – otsustamine lõpetab kõhklemise ja näitab uusi võimalusi. Teeb inimese sees lahti midagi, mille kõhklemine kinni pani. Asjad ei pruugi sugugi nii minna nagu otsustatud. Tänu otsusele need üldse saavad edasi minna.
  • Sina oled armastuse laps. Sa oled siin armastuse pärast, sest sinu isa ja sinu ema armastasid teineteist kohutavalt. Jaapanis tapavad mõned inimesed ennast sellisel hetkel ära ja ma saan neist aru. Mina otsustasin saada lapse. Kui miski saab alguse nii suurest armastusest, siis peab see olema hirmus armas.
  • Ma olen püüdnud sind kasvatada nii, et sa oskaksid oma valud enne välja ajada, kui need liiga suureks paisuvad. Iga asi õpetab, aga valu õpetab liiga valusalt.
  • Pea alati silmas, kust saada süüa, eriti kui seda ise valmistada ei soovi, jõua, jaksa. Selle alla kuulub teadmine, kus on lähima toiduga (külm)kapp, hea sõber, töökaaslane või toidukoht, kust abi saada. Ka lähim toidupood, kui jalad veel kannavad. Inimesed on peale kõige muu ka selleks, et abi paluda, kui silme ees juba tähekesi vilgub.

Maimu Berg “Moemaja”


moemaja

  • Põlise tallinlasena mäletas Betti hoopis teistsugust Viru väljakut, hoopis teistsugust Kadrioru trammipeatust, hoopis-hoopis teistsugust Mustamäed. Kadunud maailma, kohti, maju polnud mõtet taga leinata. Leinata tasus vaid inimesi, kuid mida vanemaks Betti sai, seda vähem puudutas teda kunagiste tuttavate lahkumine, ainult väga lähedaste inimeste puhul oli teisiti, aga neid Bettil kuigi palju polnudki. Esialgu Betti imestas oma kalestumist, hiljem seletas seda aja üha kiireneva vooluga, milles kõik asjad ja inimesed istusid nagu tsentrifuugis ja aeg-ajalt paiskus mõni neist välja olematusse.
  • …kord oli ta Silvile pihtinud, et seal, Siberis, kehvades oludes koos armastatud mehega, muu maailma tühisusest, naeruväärsetest muredest ja rutust ära lõigatuna olid möödunud tema elu kõige õnnelikumad aastad.
  • Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas – see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada.
  • Silvi polnud pealtnäha emalik tüüp, aga just sellised, veidi jahedad ja igas olukorras rahu säilitavad naised on sageli just eeskujulikud emad.
  • Päev Riias oli vaba ja ta veetis selle peamiselt linnas ringi kõndides. Laiade tänavate, uhkete juugendmajade ning kesklinna kena pargiga Riia oli Bettile alati meeldinud nagu ka lätlased, kes väga paljus sarnanesid eestlastega, ometi oli midagi nende silmades, näojoontes ja ilme pehmuses ainult neile, lätlastele omast. Eriti sümpaatsed tundusid läti mehed, pikakasvulised, aeglased ja leebed, mahedal häälel kõnelemas eestlaste poolt täiesti põhjendamatult inetuks peetud läti keelt.

Loone Ots “Mustamäe valss”


mustamäe-valss

  • Noore inimese jaoks võib surm tunduda romantiline, osa elu maailma avastamisretkest. Tegelikult on jube, kui pöördumatuks iga inimese lahkumine jääb. Piir on vahel ja üle selle pole võimalik suhelda, kui, siis unenäos. Elasin aastaid läbi üht ja sama stseeni: unenäo-Kaja tuleb kuskilt päikesevalgusest mulle vastu, naeratab, ja teatab: “Ma ei ole surnud! Ma elan, vaata!” Päriselus… Jäin ennast süüdistama: oleksin pidanud oma sõpra rohkem armastama, teda rohkem toetama, temaga rohkem suhtlema. Kindlasti mõtleb iga mahajääja, mida oleks ta saanud teisiti teha, et äramineja seisatanuks. Panen lugejale südamele: ärge oodake heade sõnadega, ärge kartke näidata tundeid, ärge unustage lähedasi. Muidu võib juhtuda, et kõik ilus, mida sooviksite jagada, jääb hiljaks.