Monthly Archives: juuni 2014

Stephenie Meyer “Twilight”


Twilightbook

  • I didn’t relate to people my age. Maybe the truths was that I didn’t relate well to people, period. Even my mother, who I was closer to than anyone else on the planet, was never in harmony with me, never on exactly the same page. Sometimes I wondered if I was seeing the same things through my eyes that the rest of the world was seeing through theirs. Maybe there was a glitch in my brain.
Advertisements

David R. Loy “Raha, seks, sõda, karma: märkmeid budistlikust revolutsioonist”


index

  • Budism võib pakkuda midagi niisugust, mida tänapäeva maailm vajab kõige enam: vaimset sõnumit, mis võib meis äratada arusaamise, kes me oleme ja miks meil kui liigil on kalduvus teha ise ennast õnnetuks.
  • Buddha oli paindlikum ja eelarvamustevabam kui institutsioon, mis tekkis tema õpetuse alalhoidmiseks. Tänapäeval oleme jõudnud olukorda, kus selline paindlikkus on vaja taastada.
  • Igaüks tajub individuaalselt seda ebareaalsustunnet, et “minuga on midagi lahti”. Suureks kasvades õpime koos kõigi teistega teesklema, et “minuga on kõik korras ja sinuga on kõik korras”. Suur osa sotsiaalsest suhtlusest toimub nimelt selleks, et veenda üksteist ja ka iseennast, et tegelikult pole meil midagi häda, ehkki sisimas tunneme, et vist ikka on küll.
  • Midagi on viltu sügaval meie sees.
  • Karma tähendab psühholoogilisel tasandil seda, kuidas harjunud mõtte- ja käitumismallid kalduvad looma ennustatavat tüüpi olukordi.
  • Maailma kogen ma sellisena, nagu see on alles siis, kui lasen lahti mõttemallidest, milles ma harilikult kinni olen.
  • Teadus nõustub budismi väidetega vastastikuse sõltuvuse (ökoloogia) ja kindla olemuse puudumise kohta (füüsika). Nõndaviisi sobitub budism üsna kenasti tänapäeva mõtteviisidesse.
  • Muutuda teistsuguseks inimeseks tähendab kogeda maailma teisiti. Kui muutub su meel, muutub ka maailm. Ja kui me reageerime maailmale teistmoodi, reageerib ka maailm meile teistmoodi. Niivõrd kui me oleme maailmaga üks, kipub olema nii, et meie toimimine maailmas sisaldab tagasisidesüsteeme, millesse kuuluvad teised inimesed.
  • Dukkha on fundamentaalne rahulolematus, rahutus, sest virgumata meele loomuses on olla millestki häiritud.
  • Kuigi teadvuse tegelik loomus on kujutu, jääb see otsekui püünisesse kinni, kui me samastume mingite kindlate kujunditega. Samastumine tuleneb sellest, et me ei tunne oma tähelepanu loomust, mis põhimõtteliselt “ei tugine millelegi”.
  • Meil kipuvad olema samasugused probleemid, sest ühe ja sama ühiskonna liikmetena oleme samade tingimuste mõju all ja seetõttu on meil kalduvus sattuda samasugustesse ummikseisudesse.
  • “Kui üha suurenev infohulk tuleb suruda igaühe käsutuses olevasse suhteliselt konstantsesse ajahulka, siis peab tähelepanu ajaline ulatus paratamatult vähenema.” – Thomas Eriksen
  • Kui vastuse leidmisel ei saa loota Jumalale, siis peame lootma iseendale, ja see, et meil puudub toetuspunkt, mis oleks meist endist suurem, tekitab sügavat dukkhat.
  • Või on meie saatuseks lihtsalt niisugune eksistentsiaalne dukkha välja kannatada?
  • Kui me tegeleme mõtlusega, siis ei tegele me iseenda ümberkujundamisega. Me lihtsalt kujuneme ümber. Vaikne, suunatud keskendumine võimaldab millelgi muul toimida meie sees ja meie kaudu, millelegi, mis ei ole meie harilik ego. See avab ja vabastab meis sügavama kandepinna.
  • Käitumisreegel on iseendale antud tõotus, et ma püüan elada teataval viisil, teadmisega, et kui ma reeglit rikun, siis pean ise kandma karma tagajärgi.
  • …ohutu ja toitva toidu tootmine on nähtavasti keerulisem kui enamiku muude tarbekaupade tootmine.
  • Õiglane viha /…/ on tagasihoidlikult väljendudes täiesti mõistetav, kuid budistlikust vaatevinklist on see siiski üks viha vorme, viha aga ei ole mitte kunagi mõistlik reaktsioon.
  • Maailm ei ole lahinguväli, kus headel tuleb hävitada kurjad, vaid koht, kus me teeme iseendale ja üksteisele lollusi, sest me ei tunne oma tegelikku loomust.

http://www.budakoda.ee/raha-seks-soda-karma-markmeid-budistlikuks-revolutsiooniks/

Kati Nielund “Minu Kopenhaagen”


minu_kopenhaagen-220x320

  • Kopenhageni koolis arvas Elisabeth, et ma olen liiga vaikne, tahtis teada, mida ma mõtlen ja koos SFO Teresega nad muudkui õhutasid mind rääkima. Tunnistasin lõpuks üles, et ma kardan vigu teha ja ei taha teisi pahandada ja ei taha, et narrima hakatakse. Elisabeth ja Terese ei saanud selle peale üldse pahaseks, vaid rääkisid, et kõik teevad vigu, isegi õpetajad ise, ja vigadest ei tasu probleemi teha. Need juhtuvad nagunii ja inimene lihtsalt õpib nendest ja avastab midagi uut ja see – uut avastada – on tähtis.
  • Selle asemel, et kärsitult kõike korraga selgeks saada, tuleks ehk tõesti taanlaste kombel vabalt võtta ja lasta linnal tasahilju enda juurde tulla. Iga päev toob midagi uut niikaua, kuni ühel hetkel tekib tunne, et oled koju jõudnud.
  • Igal linnal on igaühe jaoks varuks sõnum, mida just see inimene kuulda tahab.
  • Tundsin end kui rong, mis kindlal marsruudil ühest jaamast teise kihutab. Kusagil eespool ootas tulemus: rõõm, rahu ja tasakaal. Minu ehitatud väike turvaline maailm oli rongi sees, akende taga, teisel pool klaasi, libises mööda tegelik elu – ühteaegu ohtlik ja hirmutav, kutsuv ja ligitõmbav.
  • “Vaadake, õpetajale on kõige olulisem, et õpilane jõuab selleni, millest ta unistab. Aga ärge unustage sealjuures teekonda nautida. Oma elu kirjutate te ise, ainult et… ilma kustukummita. Teist võimalust ei tule. /…/ Keegi teist oli kirjutanud, et õpetaja ootab õpilastelt kiiret edu ja häid eksamihindeid,” jätkas Jakob. “See ei ole õige! Edukus – see on suhteline mõiste, ja hinded… need lähevad varsti meelest.”
  • Ehk on tõesti õigem nautida tasahilju sammhaaval sündivat sulandumist. Tunda mõnu valitud teekonnast ja selle väikestest edusammudest ning rõõmudest.
  • Klassiruumi akendest paistsid vanalinna kirikute tornitipud ja nende kohal ühtlaselt hall taevas. Kui taevas oleks veel õige pisut madalamale vajunud,  oleksid torniteravikud sinna augud torganud ja vabanev päikesevalgus võinuks linna kuldse säraga üle ujutada.
  • Paljud unistused on pärit lapsepõlvest. Kuhu nad vahepeal kaovad? Vahel on võimalik oma unistused taas üles leida kodust hoopis kaugele rännates. Mitte sellepärast, et unistused eemale rännanud oleksid. Inimene ise eksleb ringi, aga tema unistused ootavad kannatlikult oma aega.
  • Inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks valida. Aga rumal inimene ei taipa, et iga uus päev pakub talle uue valikuvõimaluse, milliseid mõtteid mõelda. Kuni avastab, et vahepeal on mitukümmend aastat tuulde lennanud. Aga elu, see on nagu festival, mis ükskord otsa saab.
  • Olenemata sellest, mis mandrilt inimene pärit on, vajab ta selleks, et õnnelik olla, küll toitu ja turvalisust, aga rohkem veel mõistmist, tunnustust ja ruumi olla tema ise.
  • Sa võid siin olla sina ise, olenemata sellest, kes sa oled. See tänav on kitsas, aga sa mahud siia ära. Ja siin on inimesed, kes kuuluvad selle tänava juurde. Nagu sinagi kui sa ise tahad. Kui sa kõnnid siin avatud südamega, siis vastab tänav sulle samaga.
  • Pimedas toas tulevad jutuks hoopis teistsugused teemad – need kõige olulisemad, mis päevavalgel justkui peidus on.
  • Väike inimene saab iseendaga paremini hakkama, kui kasvõi üks täiskasvanu temasse usub ja pisutki toetust üles näitab.
  • Ei ole mõtet püüda meeldida ega alandlik olla, arvates, et tagasihoidlikkus ja oma mina peitmine häid suhteid hoida aitavad.