Märt Väljataga “Kirjandus ja selle liigid”


Kirjandus_ja_selle_liigid

  • Kirjandus esitab maailma kohta mudeleid – justkui väikesi tervikpilte, mis tabavad midagi üldist ja tüüpilist elu ja maailma kohta.
  • Võrreldes muude inimelu kujutamise viisidega on kirjandusel inimese sisemaailma edasiandmisel suuri eeliseid – näiteks filmikunst ei saa kunagi samamoodi otse tegelaste teadvusse tungida, vaid peab neid jälgima väljaspoolt.
  • Tasub lasta ühel raamatul juhtida end teise juurde, et tuleksid ilmsiks teostevahelised varjatud seosed. /…/ Iga teos on kas otsemate või kaudsemate sidemete abil seotud talle eelnenud, järgnenud ja samaaegsete teostega.
  • Teose idee, mõtte ehk tähenduse väljatoomist ja selgitamist nimetatakse tõlgendamiseks. Kirjandusteaduse haru, mis tegeleb tõlgendamisega, on kirjanduskriitika.
  • Gustave Flaubert unistas, et kirjutab raamatu mittemillestki. See tähendab ilma teemata teose, mis püsiks üksnes oma vormil. Kuna aga sõnakunsti materjaliks on keel ja keelel on alati tähendus (keel tähistab asju väljaspool ennast), siis otseses mõttes oleks see võimatu ülesanne.
  • Laias mõttes romantilise arusaama järgi pärineb luule sealpoolsusest, olles jumaliku seestumise või inspiratsiooni vili. Luuletaja on šamaani ja prohveti vend, meedium või hull, kes laseb jumalatel, muusal või “olemise häälel” enda läbi kõnelda. Ta ei tea täpselt, mida ta teeb, aga tema kaudu jõuavad teiste inimesteni sügavamad tõed.
  • Luuletused ei käi otse ja vahetult tegeliku maailma kohta. Nad on kogetavast reaalsusest lahutatud, eneseküllased tervikud, mis käivad samavõrd ka iseenda kohta – umbes nii nagu ornament ei tarvitse kujutada midagi endast väljaspoolset, vaid ainult iseennast.
  • (Head) luuletused on mõttelised ja vormilised tervikud, otsekui väikesed ikoonid või maailmamudelid, milles on vähesega öeldud palju. Nad on “maailmad veetilgas”.
  • Sünesteesia on kõnekujund, mis seisneb eri meelte aistingute äravahetamisel, nt pehme valgus.
  • Thomas Manni tegelaste mõtteid ja tegusid juhib nn kollektiivne alateadvus. /…/ Virginia Woolfi romaanid süvenevad tegelaste siseellu, et väärtustada argielu meelelist küllust. Seevastu Kafka romaanid näitavad, kuidas inimese elu juhivad seletamatud ja halvaendelised välisjõud.