Monthly Archives: juuli 2015

Maitreyabandhu “Elu täie tähelepanuga”


18130

  • Tänapäevane elu tundubki koosnevat tervest hulgast väikestest kildudest – elukillud, mis ootavad lõpetamist, alustamist, salvestamist, lugemist, taotlemist, tühistamist, organiseerimist, meilimist, korrastamist, saatmist, mäletamist, kontrollimist, dokumenteerimist või säilitamist.
  • Kogemused, mis seonduvad mälestuste otsekui kehast esile kerkimisega, on mulle väga huvitavad. Need viitavad kogemuse mõistatuslikule olemusele, et mateeria – millest keha koosneb – pole vaid mateeria.
  • Paali keel on pärit muistsest Indiast ning on säilinud budistlike tekstide kaudu. Kunagi oli see Põhja-Indias igapäevane kõnekeel – erinevalt sanskritist, mis oli õpetlaste kirjakeel.
  • Ma sammusin nõiaringis: vaatasin maailma läbi enesepõlguse prillide, kuid ei pannud seda tähele. Ma tõlgendasin  oma kogemusi valesti, kuid ühtlasi mõjutas see kogemust ennast.
  • Meie meeleseisund on meie maailma seisund.
  • Meie sisemine jutuvada kujutab tegelikult endast meele katset meie tegelike vajadustega arvestada – kuigi tihtilugu kohmakal ja seosetul kombel.
  • Mõistmine on otsene teadmine. See pole oma olemuselt intellektuaalne arusaamine. See on pigem intuitsiooni, kujutlusvõime, mõtte ja otsese tajumise üheks saamine.
  • Kui märkad varaseid ohusignaale ning leiad sobiva vastutegevuse, on palju tõenäolisem, et suudad negatiivsuse spiraali langemise ära hoida.
  • Ärevus seob endasse palju energiat, kuid see energia tormab meie peas niisama ringiratast.
  • Kui sinu suhted teiste inimestega näivad pidevalt keerukad, võib arvata, et sul on probleeme enesehinnanguga.
  • Emotsionaalne negatiivsus tõukab meid tegelikkusest eemale ning ühtlasi isoleerib meid teistest inimestest.
  • Usk või kindlustundel põhinev usaldus on võime iseendas tunnetada seda, mis ulatub minast kaugemale. See toimib peegli kombel: see sisaldub meeles, kuid peegeldab meelest kaugemale jäävat.
Advertisements

Alexandra Robbins, Amy Wilner “Quarterlife Crisis: The Unique Challenges of Life in Your Twenties”


821287

  • When we told 90-year-old Irving that we were writing this book about the quarterlife crisis, he agreed that the idea of a twentysomething counterpart to the midlife crisis seesm accurate. Buth then he added he believes people experience some sort of crisis in every decade. So we asked him, partly in pest, what the ninetysomething crisis involves. He paused for only a few seconds before he responded: “Finding interesting activities to do and learning to deal with the fact that many of your friends are gone.”
  • How the hell can a person go to work in the morning, come home in the evening, and have nothing to say?
  • “I’ve had feelings of hopelessness, loneliness and isolation throughout my twenties, on and off. /…/ Sometimes a job will temporarily relieve that, but not really.”
  • Twentysomethings told us that their success pretty much depended on one of two things: what kind of luck they had in the various areas of their lives; or how well they could hold themselves together to keep up the right kind of attitude.
  • “I worry sometimes that I’ll never feel like I’ve arrived, that I’ll always have inner turmoil.”

Johann Wolfgang Goethe “Noore Wertheri kannatused”


040113020

  • Avastasin jälle, et võib-olla rohkem lahkhelisid maailmas põhjustavad vääritimõistmine ja inertsus kui kavalus ja kurjus. Vähemalt esineb kaht viimast kindlasgti harvemini.
  • Inimsugu on ju üpris ühetaoline. Enamik rügab peaaegu kogu aja, et ära elada, ja see vabadusepisku, mis neile jääb, ahistab neid nii, et nad sellest lahtisaamiseks igasuguseid vahendeid otsivad.
  • Suudad Sa keelitada õnnetut, kelle tervis kurnava haiguise tõttu vähehaaval, aga peatumatult halveneb, noapistega oma piinale lõppu tegema? Ja kas ei riisu tõbi, mis ta jõudu kulutab talt ühtlasi julguse ennast sellest tõbest vabastada?
  • Me tunneme nii sageli, et meis on midagi puudu, kuid just see, mis meil puudub paistab olevat teisel, kellele me siis omistame kõik selle, mis on meil, ning lisaks teatava ideaalse heaolu. Ja nõnda on täielikult valmis õnnelik olend, meie enda loodud.
  • Jah, ma olen ainult teeline, rändaja siin maa peal! Kas teie olete siis midagi muud?
  • Mis on inimene, see ülistatud pooljumal! Kas ei tule tal jõust puudu just seal, kus tal seda kõige hädalisemalt vaja on? Ja kui ta rõõmust kõrgele on tõusmas või murest maadligi vajumas, kas ei peatata teda mõlemal juhul, kas ei tooda teda tagasi tuimale külmale teadvusele just sealt, kus ta lõpmatusse täiusse igatses kaduda?

Hagar Olsson “Siidimaal. Kojutulek”


1_1_7455576

  • Te võib-olla ei usu, et see on tõsi, aga fakt on see, et elu kulg võib inimese eluajal lakata. Midagi õudsemat ei saa ette kujutadagi ja kui ma ei oleks ise seda üle elanud, ei usuks ma, et midagi säärast on võimalik. See ei sünni äkki, nagu nõiaväel. Seda valmistatakse aastast aastasse jätkuva varjatud murenemisprotsessi läbi kaua ja hoolikalt ette, sa ei tea ainult, kuidas. Su ümber jääb järjest kõledamaks, järjest lagedamaks, inimesed libisevad eest ja kaovad, sa teed meeleheitlikke katseid neile järele jõuda, aga ei suuda. Sa püüad sellest ja teisest kinni haarata, et midagi pihku saada ja kuskilgi tuge tunda, aga kõik libiseb eest nagu õhk. Miski ei taha sind omaks tunnistada ega sulle pidet pakkuda, su ümber tekib tühi ruum ja sa tunned, kuidas su nägu ja kogu olemus tarduvad. Ühel ilusal päeval seisad sa ihuüksinda keset tühja lava kunagi ammu mängitud draama – su oma elu – tontlike kulisside vahel. Ei tasu ahastuses käsi murda, ei ole kedagi, kes seda näeks, kedagi, kes su meeleheidet mõistaks, midagi, millega see meeleheide seostuks. Sa ei saa kõnelda, sest keda sa kõnetaksid, sa ei julge isegi nutta, sest see kajab süngetelt kulissidelt nii võikalt vastu. Sa ei saa selles kohutavas soikumuses, kus kõik on möödas ja miski ei liigu, kus ükski uks ei avane, ükski aken ei paotu, ükski käsi vastu ei sirutu ja keegi su nime ei lausu, ei kätt ega jalga liigutada.
  • Kuidas see võimalik on, küsid sa siis. Mis lummus või needus see on, mis mu üle on tulnud, kuidas ma siia, elust kõrvale, äraunustatud, mõtte ja sisuta eksistentsi olen sattunud.

“Suure Vanga 365 nõuannet”


  • Kui me oleme pidevalt ärritunud, hingeliselt turris, kui meie ümber loksuvad solvangute ja kurjuse lained, muutub maailm me ümber vaenulikuks ja külmaks. Ja meiega suhtlevad inimesed upuvad selle maailma energiasse, mis meid ümbritseb, mille me ise oma mõtete ja tunnetega loonud oleme. Ja tulebki välja, et igasugune võitlus – see on teise inimese juhtimine oma energiavälja. Kui meie energiaväli on lahke, muudab see ümbritsevad paremaks, kui kuri, siis halvemaks. Ja igaüks on vastutav selle eest, kas need, kes elavad meie kõrval, on meie armust halvemad või paremad.
  • Leidke aega hakata uuesti joonistama, luuletusi kirjutama, oma kätega ilusaid asju tegema; ühesõnaga tegelema sellega, mis on teile kõige rohkem meele järele. Võite kindlad olla, et teie loodud väikesed meistriteosed kuluvad kunagi kindlasti kellelegi ära ja teevad talle rõõmu.