Monthly Archives: juuli 2017

Haruki Murakami “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”


värvitu-tazaki-tsukuru-ja-tema-palverännaku-aastad

  • Isegi kui mälestused on osaliselt kuhugi peidetud, kuhugi sügavustesse kindlalt uputatud, siis ajalugu, millest need võrsusid, kustutada ei saa. /…/ Pea seda meeles! Ajalugu ei ole võimalik ei kustutada ega ümber teha. See võrduks sinu olemasolu hävitamisega.
  • Inimese keha on habras. Selle meeletult keeruline süsteem kipub aeg-ajalt täiesti tühiste asjade peale mõranema. Ning enamikul juhtudel, kui see on kord juba mõranenud, on terviku taastamine keeruline.
  • “Sa pead täisverelist elu elama. Ükskõik kui monotoonne see ka ei oleks, on elu siiski elamist väärt. Seda võin ma sulle kinnitada, ilma igasuguse iroonia või paradoksideta. Minule on aga see hindamatu asi veidi koormavaks muutunud. Ma ei suuda enam elu koormat kanda. Küllap on nii mulle ette määratud. Seepärast tõmbun ma sureva kassi kombel vaiksesse ja pimedasse paika ja ootan tasa oma lõppu. Minu jaoks ei olegi see nii paha variant. Aga sinuga on teine lugu. Sina peaksid jõudma seda koormat kanda. Kasuta loogikaniiti, et õmmelda enda jaoks kokku kõik, mis siin elus on elamist väärt. /…/ Sa pead, mitte naiivse ja haavatud noorukina, vaid sõltumatu professionaalina, minevikule otsa vaatama. Nägema seda, mida sa nägema pead, aga mitte seda, mida sa näha tahad. Kui sa seda ei tee, siis sa veedadki kogu aja seda rasket koormat kandes.”
  • “Võib-olla ma olengi üks sisutühi inimene,” mõtles Tsukuru. Kuid just seepärast, et ta sees oli ruumi, pidi siiski olema inimesi, kasvõi ajutiselt, kes leidsid koha temas. Nii nagu öös tegutsev lind, kes kusagil inimtühjal pööningul otsib päevaajaks turvalist puhkepaika. Lindudele arvatavasti meeldis tühi, hämar ja vaikne ruum. Sel juhul pidi Tsukuru pigem rõõmustama oma tühjuse üle.
  • Inimese süda on kui öine lind. See ootab vaikselt midagi ning kui õige aeg kätte jõuab, lendab ta otsejoones selle suunas.
  • Kas keegi lükkas mu üle parda või kukkusin ise kogemata vette, seda ma öelda ei oska. Igal juhul jätkas laev oma teekonda ja mina, pimeduses külmas vees hulpides, jälgisin, kuidas laevateki valgus üha kaugeneb. Mitte keegi, ei reisijad ega laevameeskond teadnud, et mina merre olin kukkunud. Millestki kinni haarata ei olnud. See hirmu ja õuduse tunne on minus endiselt alles. Hirm selle ees, et minu olemasolu äkitselt eitatakse ja mind üksinda öisesse merre visatakse. Küllap seepärast ei ole ma suutnud end ka kellegagi lähemalt siduda. Olen teadlikult inimestega teatavat distantsi hoidnud.
  • “Isegi kui sa oled nagu tühi anum, siis pole ju selleski midagi halba,” ütles Eri. “Kui see tõepoolest on nii, siis oled sa äärmiselt meeldiv ja ahvatlev anum. Mitte keegi ei tea ju tegelikult, kes ta on. Kas sa ei arva nii? Seega piisab, kui sa oled kauni kujuga nõu. Sa oled kindel ja sõbralik anum.”
  • Hirmu ja mõttetu uhkuse tõttu ei tohi olulist inimest kaotada.
  • Olles sügavalt haavatud, tahtis Yuzu end lihtsalt iga hinna eest kaitsta. Ta oli nõrk inimene. Seepärast ei suutnud ta enda kaitseks vajalikku kilpi omaks võtta. Oht silme ees, tuli tal põgeneda turvalisse paika, kuid aega selleks vahendeid valida tal ei olnud. Kes võiks teda selles süüdistada? Kuni lõpuks, ükskõik kui kaugele ta ka ei põgenenud, ei suutnud ta lõplikult pääseda. Mingi vägivaldne tume vari ajas teda jonnakalt taga.
Advertisements

Bronnie Ware “5 levinumat surmaeelset kahetsust”


5

  • Me ehitame müüre, et säästa end võimalikust valust, kuid need müürid teevad juba iseenesest haiget.
  • Kõik hoiavad endas midagi, mis tuleks välja öelda, ükskõik, kas see on midagi sellist, mida teised tahavad kuulda või mitte. Ühel või teisel moel aitab välja ütlemine kõiki, isegi kui nad sellest aru ei saa.
  • Üksildus ei tähenda inimeste puudumist. See on mõistmise ja tunnustuse puudumine.
  • Sõprusel ja suhetel on erinevad tasandid ja mõnikord igatseme me just teatud kindlat sõpra, mitte igaüht.