Monthly Archives: september 2010

Astrid Lindgren “Vennad Lõvisüdamed”


  • “Ma ei ole mingi väike rämps.”
  • Mida sain ma teha? Keegi polnud minust abitum. Võisin ainult voodisse tagasi pugeda, seal ma lesisin üleni värisedes ja tundsin end äraeksinu, väikese ja abituna, hirmunud ja üksildasena – ma usun, et kõige üksildasema olevusena maailmas.
  • “Me kõik tunneme hirmu. Aga mõnikord ei tohi seda välja näidata.”
  • Joonatan vaatas mulle otsa niisama armsalt nagu alati. “Anna andeks, Korp, et ma pillasin sarve käest”, ütles ta. “Aga ma ei saanud sinna midagi parata.” Tahtsin öelda Joonatanile, et mul pole kunagi, mitte kunagi olnud talle midagi andeks anda.
  • “Kui sa peast segi ei taha minna, siis ära sellele praegu mõtle.”
  • Kui oled küllalt väsinud, siis enam ei jaksa millestki hoolida.
  • See tuli hävitas midagi ohvri sees, nii et peale tuli halvatus. Seda ei märganud mitte otsekohe, vaid see lähenes hiilides, vaikselt ja tagasipöördumatult.
  • Ning ma istusin ta kõrval, hoidsin ta kätt ja tundsin, et ta on otsatult tugev ja hea ning et ükski asi pole tegelikult kohutav, kui tema olemas on.

9/10.

Advertisements