Emil Tode “Printsess”


8365_1

  • Seda ma kardan alati kõige rohkem: et juhtub see, mida ma soovisin, et juhtuks. Ma soovin seda tegelikult hirmust, et see juhtub niikuinii. Parem siis juba soovida.
  • Ma tahan elada. Veel ja veel. Mu elud on kõik elamata.
  • Ma arvan küll, et ma elan elu, mille ma olen endale valinud. Sest kui aus olla, siis ei kujutleks ma mitte mingit muud elu kui see.
  • Mismoodi see välja näeks: õnnelik inimene? Kas ta hõljuks pool meetrit maapinnast kõrgemal nagu vesinikku täis pumbatud õhupall, kunagi maha laskumata?
  • ..aga tema meelest pole siin vastuolu. Jeesus olevat öelnud nii ja vastupidi, alati nii ja vastupidi. Ta olevat otsustamise meile jätnud. Meid vabaks andnud. Hurjutanud rikast ja käskinud raha panna protsenti teenima, kiitnud seda, kes oma teenarirahad protsendi peale välja laenas ja neednud seda, kes need maha mattis.
  • Võib-olla olen ma teda valesti hinnanud? Kas üldse on vaja hinnata kedagi? Kas keegi on alati sama? Ja kui pole sama, kuidas me siis saame hinnata? Kui ta juba homme võib olla teine.
  • Kas see kõik on niisama, või sõlmitakse otsad tõepoolest kokku. Ja kõik see polegi niisama. Et seni, kuni otsad kokku ei ulatu, ei sa amuidugi aru mitte millestki ja elu on läbi padriku minek, võib-olla läbi ilusa padriku, kus laulavad linnud, võib-olla läbi pimeda padriku, võib-olla valge, aga ikkagi padriku, segadiku, häältse, joonte, lõhnade, juhtumuste, olukordade sõnade, kinnituste segadiku minek. Sest mingit äärt ega otsa ei paista. Lihtsalt, ükskord minek katkeb ja padrik on ümberringi sama.
  • “Me pole üksi mitte sellepärast, et meil pole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba”

Wilfred Nelles “Tegelikkuse tervendav jõud”


119

  • “Kui tunnen, et on tõeline vajadus, kui miski minus huvi äratab, siis pean ma minema. Muidu kahjustan ma oma hinge.” (B. Hellinger)
  • Teadmine on midagi, mis ei ole (ainult) meie sees, peas, vaid on meie ümber ja vahel kogu aeg. See pole meie oma, selles me võime osalised olla, millega võime seotud olla.
  • See, kes ei kiida täielikult heaks oma vanemaid, on oma eluallikast ära lõigatud ja tal pole täit jõudu.
  • Selle asemel, et lapsi tablettidega vaigistada või pikaajalise teraapiaga karistada, piisab sageli sellest, kui heita pilk sügavale peresüsteemi.
  • Harmoonia, mis ei talu mingit pinget ega ebakõla, on pinnapealne.
  • Meie harjumused on liiga palju suunatud mööda vaatamisele, otsa ei vaadata selgelt.
  • Olemine on üks, käitumine hoopis teine tasand.
  • Tunnistada tegelikkust sellisena, nagu see on, on suur hingeline pingutus.
  • Iga vorm on piiratud ja igas vormis toimivad kaks vastandlikku jõudu: jõud, mis tahab vana säilitada ja hoida seda niisugusena nagu see on, ning jõud, mis tahab seda muuta ja vajadusel uuele ruumi tegemiseks hävitada.

Toivo Niiberg “Sõbraks olemise kunst”


img1

  • kogu maailm asub superpositsioonis, mis tähendab, et vajaduse korral võib see võtta tahke või energia kuju.
  • Enda kaitsmiseks energiakaotuste vastu on kõige olulisem tugev sisemine süsteem.
  • Tähtsal kohal meeldivuses on suhtlusoskus, kõneosavus ja avatus. Samaaegu võib sinu liigne jutukus ja uudishimu nii mõnegi uue tuttava eemale peletada. ent ka siis kui istud võõras seltskonnas lihtsalt nurgas ja vaikid, ei tule naljalt keegi (eriti Eestis) sind sealt välja tirima – sinna sind jäetakse ja unustatakse.
  • Sümpaatia tugineb ühelt poolt vastastikusele täiendamisele ja teiselt poolt sarnasusele. Antipaatsemad tunduvad meile sagedamini inimesed, kellel on meiega samad või isegi hullemad puudused.
  • Empaatia erineb sümpaatiast, kuivõrd viimane on tunne teise isiku vastu, mitte teise isiku “tunnete tundmine”.
  • Mida rohkem hakatakse teist usaldama, /…/ seda rohkem ka avanetakse.
  • elu kvaliteet peitub panuse andmises.
  • See, millele kulutad oma aja praegu, on vundamendiks nende väärtuste järgimisele ja soovide täitmisele, millele kasutad oma aega mõne aasta pärast.
  • ära ole tulvavate sündmuste ori.
  • Aega planeerides tulevad esile eesmärgid, millest tähtsamad on pereelu, suhted lähedaste ja sõpradega, töö, suhted töökaaslastega, enesearendamine, puhkus.
  • Tegelikult on sõltuvustunnet vaja, see tähendab emotsionaalset sidet. Ja sotsiaalne isolatsioon tähendab suhete võrgustiku puudumist.
  • “Transtsendentsuse all ma mõistan emotsionaalset võimet, mis ulatub isikust väljapoole, seob inimest millegi suure ja püsivamaga: teiste inimestega, evolutsiooniga, jumalaga, universumiga.” (M. P. E. Seligman)
  • Kui lähedases suhtes olev vanem laotab lapse ette kogu oma elu, eriti just mured ja hirmud, võib see kõrvalseisjale näida sõprusena. Tegelikult rikub see sõprus peamist reeglit, milleks on omakasupüüdmatus. Last täiskasvanute maailma muredega koormav vanem kasutab teda emotsionaalses mõttes ära.
  • Siis kui väikelaps ehitab piire enda ja teiste vahele, juhib teda hirm olla hüljatud, teiselt poolt aga hirm olla alla neelatud, lahustuda teises inimeses. sestap ta täiskasvanuna ühteaegu nii vajab ja otsib kui ka kardab ja tõrjub lähedust.

“Ma näen, kuulen, mõtlen, tunnen ja tegutsen. Minu käsutuses on vahendid, et ära elada, et olla teistega seotud, et olla edukas, et mõtestada ja korrastada maailma enda ümber.”