Marguerite Duras “Armuke”


arm

  • Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled.
  • Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees.
  • Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
  • Ma arvan, et armastus käib alati armastusega paaris, ei saa armastada üksipäini, ühepoolselt, ma ei usu seda, ma ei usu lootusetuid armastusi, mida üksi läbi elatakse. Ta armastas mind sedavõrd, et pidin tedagi armastama, ta ihaldas mind sedavõrd, et pidin tedagi ihaldama. Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu.
  • Ma armastasin teda, näis, et igavesti, ja midagi uut ei saanud selle armastusega ju toimuda.

Truman Capote “Hommikueine Tiffany juures”


aud

  • Miss Golightly oskas kitarri mängida ning tal oli kass. Mõnikord, kui päike paistis, pesi ta juuksed puhtaks, istus koos kassi, ruske tiigrikarva kõutsiga tuletõrjeredelile ja sellal kui ta juuksed kuivasid, sõrmitses kitarri. /…/ Miss Golightly mängis tõesti hästi ja vahel laulis ka.
  • /…/  minu kella ta enam ei helistanud. Tundsin sellest puudust ja päevade kuludes hakkasin Holly vastu vimma kandma, nagu oleks parim sõber mind ära unustanud. Mu elu muutus ärritavalt üksildaseks, aga see ei tekitanud tahtmist kohata varasemaid sõpru – nüüd tundusid nad mulle ilma soola ja suhkruta dieettoiduna.
  • “Selleks ei pea tundeinimene olema, et teda hinnata, poeedi hingega. Kuid ma ütlen ausalt: te võite tema pärast peaga vastu müüri joosta, aga tema ulatab tänutäheks taldrikutäie hobusepabulaid. Mida ta endast praegu kujutab? Just sihukest plikat, kes lõpetab sekonaalipudeli põhjas. Olen seda näinud nii palju, et teil ei jätku ülelugemiseks sõrmi. Ja neil plikadel on kruvid paigas. Aga tema kruvid ei ole paigas.”
  • Holly hoidis ikka veel kassi süles. “Vaene mees,” ütles ta kassi pead silitades. “Vaene ilma nimeta mees. See on natuke ebamugav, et tal nime pole. Aga mul polnud õigust panna: ta peab ootama, kuni ta kellegi omaks saab. Me lihtsalt sattusime ühel päeval jõe ääres juhtumisi kokku, me ei ole teineteise omad: tema on iseseisev ja mina samuti. Ma ei taha mitte millegi omanik olla enne, kui tean, et olen leidnud koha, kus mina ja asjad kokku kuuluvad.”
  • “Meel võib sellepärast kurb olla, et sa hakkad paksuks minema või et vihma sajab liiga kaua. siis oled kurb ja ongi kõik. Aga lõpp meeleolu on palju hullem. Siis kardad ja higistad üle keha, aga sa ei tea, mida sa kardad. Tead, et on tulemas midagi halba, aga sa ei tea, mis see on.”
  • Armastama võib õppida keda tahes.
  • Tõeline isiksus kujuneb sageli ümber, isegi meie keha teeb mõne aasta tagant kapitaalremondi: kas soovime või mitte, see, et peame muutuma, on asjade loomulik käik.
  • “Jah, nüüd ma kardan. Sest see kõik võib nii jäädagi. Et sa ei saa aru, mis on sinu oma, enne kui oled asja ära visanud.”

Tõnise lugemispäevik

Raamatublogi

Südamelähedaselt

Elizabeth Gilbert “Abielutõotus”


abielutootus

  • Olin kord juba selle vea teinud – läinud mehele, omamata isegi ähmast ettekujutust abielu institutsioonist. Tõepoolest, 25-selt veel lootusetult liiga noor, olin ma sööstnud pea ees oma esimesse abiellu nagu labradorikutsikas hüppab ujumisbasseini – sama põhjalikult valmistunud ja ettenägelik. Selles vanuses olin mina veel nii lootusetult vastutustundetu, et ma poleks tohtinud isegi hambapastat ise valida.
  • Ma soovisin hardalt, et põhjalik uurimistöö leevendaks minu tugevat vastumeelsust abielu suhtes. Ma küll ei kujutanud ette, kuidas selline asi saaks juhtuda, kuid mineviku kogemused olid mulle õpetanud, et mida rohkem ma mingi asja kohta teada saan, seda vähem see mind hirmutab.
  • Läänemaise kaasaegse peremudeli uurimiseks läheb varsti vist mikroskoopi vaja. Meie tegelikkus näeb ette kahte või kolme, mõnikord koguni nelja inimest, kes on hõivanud otse uskumatult avarad eluruumid ja selle raames kindlustanud endale veel isikliku ruumi nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes, nii et igaühel oleks võimalus veeta suur osa päevast ilma vajaduseta puutuda kokku teiste pereliikmetega.
  • /…/ kaasaegse lääne kultuuritaustaga naise armulugu oli tema poolt iga kaardi pealt hoolega läbi kaalutud, kuni aastatega on jutustusest saanud kas kulda valatud müüt või õpetlik lugu koos kibestunud hoiatusega.
  • /…/ abielu algamise emotsionaalne laeng omab väiksemat tähtsust, kui see emotsionaalne seisund, kuhu abielu on jõudnud juba küpses staadiumis pärast aastatepikkust partnerlust.
  • Me elame pidevas hirmus, et meid halvab otsustusvõimetus – hirmust, et iga langetatud otsus võib osutuda valeks otsuseks. /…/ Samasugust ärevust tunneme siis, kui me ikkagi tihkame otsuse langetada – eelistades üht võimalust teisele, oleksime nagu maha kandnud mingi teise aspekti oma sügavamast olemusest. Avanud ukse number kolm hakkame kartma, et oleme jäädavalt kaotanud selle alternatiivse, kuid võib-olla sama olulise killukese iseendast, millele oleks andnud eluõiguse ukse number üks või ukse number kaks avamine.
  • Suuri romantilisi valgeid pulmi, mida meie tänapäeval peame traditsiooniliseks, ei tuntud enne 19. sajandit, kuni teismeline kuninganna Victoria oli kandnud oma kiriklikul laulatusel kohevat valget kleiti, pannes sellega aluse kombele, mis on tänaseni vastu pidanud.
  • Miks peaks see mees mulle vajalik olema? Ma vajan teda ainult sellepärast, et ta on mulle kallis, et tema seltskond suudab mind rõõmustada ja lohutada, ja eelkõige selle pärast, et nagu mu ühe sõbra vanaisa kunagi märkis: “Mõnikord on elu üksinda olemiseks liiga raske ja mõnikord jälle liiga ilus, et seda mitte jagada.”
  • /…/ armastuse pärast abiellumine on psühholoogiliselt väga riskantne ettevõtmine.
  • Tal oli osaliselt õigus (me kõik läheme varem või hiljem oma eluga edasi) ja osaliselt ta eksis (me ei saa sellest kunagi päriselt üle. Selles mõttes oleme me, lahutatud, nagu 20. sajandi Jaapan: meil on sõjaeelne ajajärk ja sõjajärgne ajajärk ja nende kahe vahel haigutab suur suitsev pommiauk.
  • Buddha õpetas, et inimese kannatused on alati põhjustatud tema soovidest. Nagu me kõik ei teaks, et see tõepoolest nii on? Iga inimene, kes on endale midagi tahtnud pole seda saanud (või veel hullem, on tahtnud ja saanud ja siis jälle ilma jäänud) tunneb hästi neid kannatusi, millest Buddha räägib. Kõige riskantsem ongi vist tahta teist inimest.
  • /…/ “juhtumine” pole mitte alati juhuslik, vaid sageli põhjustavad õnnetuse hooletult maha pillatud seemned, mis lähevad tasapisi idanema.
  • Aga vanaemadega tasub olla ettevaatlik. Sa arvad küll, et ta on kõik teistele ära andnud, ja siis selgub et ta hoiab kümne küünega kinni oma isiklikust hinnangust iseenda elule.
  • “Ma olin õnnelik, et mul on päris oma perekond. Mul oli mees. Mul olid lapsed. Ma polnud varem tihanud isegi unistada, et minulgi võiks kõik see olla.”
  • Mõnikord elu lihtsalt on ebarahuldav ja kaootiline. Inimene teeb, mis ta suudab. Ei oska ju iga kord õiget käiku ette näha.
  • See ongi hingeline lähedus – vahetada pimedas teineteisega oma lugusid.
  • Kuidas mõõta seda omaseks saamise väärtust, kui teine õpib sind nii hästi tundma ja pääseb sulle nii lähedale, et sa muutud talle sama nähtamatuks ja vajalikuks nagu hingatav õhk.
  • Olenemata sellest, kas sa muretsed lapsi või mitte, on soovitav järgida sama ettekirjutust: pane raha kõrvale, pese hoolega hambaid, kinnita alati turvavöö, liiguta ennast – siis võid olla enam-vähem kindel, et sinust saab kunagi eluga rahul olev vanamutt.

Lugemispäevik

Veraprima