Sildiarhiiv: prantsuse

Michel Houellebecq “Serotoniin”


IMG_20200408_185813 (1).jpg

  • Leiutatud oli linn ja selle loomulik kaasanne, üksindus, milele võis alternatiivi pakkuda vaid paarielu, hõimu tasandile ei naase me enam kunagi.
  • Nikotiin on täiuslik narkootikum, lihtne ja kange, ei paku mitte mingitrõõmu, sedamääratleb täielikult puudustunne ja selle lakkamine.
  • /…/ ühesõnaga tundus väga tõenäoline, et minu elu teine pool tuleb samasugune nagu esimene – loid ja valus kokkukukkumine.
  • Tegelikult hoolitseb jumal meie eest, ta mõtleb meie peale kogu aeg ja annab meile juhiseid, mis võivad olla väga täpsed. Need armastusepuhangud, mis täidavad meie rinda ja võivad hingegi kinni lüüa, need ilmutused ja ekstaasid, mis on seletamatud, kui mõelda meie bioloogilise olemuse peale, meie lihtsa primaadi staatuse peale – need on äärmiselt selged märgid.
  • Inimpsüühikas on alasid, mida hästi ei tunta, kuna neid on vähe uuritud, sest õnneks on vähe inimesi, kes oleksid sattunud olukorda, kus seda tulnuks teha, ning kuna inimestel, kes on seda teinud, on säilinud liiga vähe mõistust, et neid vastuvõetaval tasemel kirjeldada.
  • /…/ läbirääkimised moodustavad omaette maailma, milles kehtivad omad seadused ja mis jääb mitteläbirääkijatele igavesti kättesaamatuks.
  • Holland ei ole ju mingi maa, vaid parimal juhul firma.
  • Minu päevad kulgesid aina valulisemalt, kuna polnud ühtegi käegakatsutavat sündmust ega ka lihtsalt elamise põhjust.
  • Mõni naine tundub olevat loomulikum, maailmaga loomulikumas kooskõlas, mõnikord õnnestub neil isegi teeselda ükskõiksust omaenda ilu vastu.
  • /…/ tema puhul oli igal hetkel vaba valik kolme augu vahel, kui paljud naised saavad samaga kiidelda? Ja samas kuidas pidada neid naisi, kes ei saa samaga kiidelda, üldse naisteks.
  • Kas ma olen suuteline üksinduses õnnelik olema? Ilmselt mitte. KAs ma olin üleüldse suuteline õnnelik olema? Mulle tundub, et selliseid küsimusi on targem mitte esitada.

Viidad mujale:

Edasi (arvustus)

Marcalt maailmale

Eesti Päevaleht (arvustus)

Katkend

Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”


IMG_20190904_180551

  • Praegu oleme veel üksi. Kõik see on nii segane, nii raske, nii kurb… Varsti olen ma vana. Ja siis on lõpuks kõik. Minu toas on käinud nii palju inimesi. Nad on rääkinud igasuguseid asju. Neil pole mulle suurt midagi öelda olnud. Nüüd on nad läinud. Nad on nüüd vanad, õnnetud ja aeglased, igaüks kuskil maailma lõpus.
  • Minu häda jälle on unetus… Kui ma oleks alati magada saanud, poleks ma eales ridagi kirjutanud.
  • Gustin tunneb mind hästi. /…/ Tal pole maailma suhtes enam erilisi nõudmisi. Tal on vanast ajast üks õnnetu armuvalu. Ta ei taha sellest terveks saada.
  • Ema sai täpselt, mida tahtis, üks uus kohutav jubedus, üle mõistuse raske… Mitte kunagi polnud elu piisavalt karm, piisavalt vaevarohke. Ta oleks tegelikult tahtnud kogu maailma töö ise ära teha. Pidada üksinda poodi, ja üksi tervet perekonda elatada, ja õmblejannat veel takkaotsa. /…/ Ta oli oma kohutavasse olukorda sügavalt kiindunud.
  • “Ühel päeval, Ferdinand, lähen ma ära… Ma kaon kus kurat, küll sa näed! Ma lähen kaugele… Täiesti üksi… Mul on omaenese tee… Küll sa näed…” Ja siis vajus ta justkui mõttesse… Ma ei tahtnud teda häirida. Seda juhtus temaga vahel… Aga see tekitas minus siiski väga palju küsimusi.
  • Ta oli loomult tegelikult hirmus tagasihoidlik. Ja mõningatel juhtudel, nii uskumatu kui see ka ei näi, täiesti häbelik… Nii näiteks Constiaga ei tundnud ta end veel päris vabalt, isegi kui nad olid juba kuude kaupa käinud.
  • Ta sai tõepoolest vihaseks nagu keegi, kes saab hästi aru, et ta on midagi väga valesti teinud.
  • Metsik-hulludega on selge, kaardid laual.. see on korrida… Sa pead lihtsalt oskama üle aia hüpata, enne kui nad su soolikad välja kisuvad. Aga õrnad hinged, need, kes kohe surnuks ehmatavad ja ennast ära tahavad tappa… vaat see on nuhtlus! …Pettumus põrmustab nad!… Nad ei suuda seda piina taluda.
  • Kell lööb kuus… See on kõige vastikum kellaaeg, mida ma kartsin kõige rohkem… See oli nagu loodud igasuguste kaklemiste ja õuduste jaoks. /…/ Jälestusväärne aeg, mil kõik poed oma väikesed maniakid lahti lasevad, oma liiga geniaalsed töötajad… Kõik kuutõbised jooksevad korraga linna peal ringi!

Sirp

Julian Barnes “Aja müra”


 

  • Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
  • Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
  • Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad olid korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on.
  • Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama.
  • Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi.
  • Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ja rõhutava vahel olid alati paberrossid.
  • Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
  • Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad olid kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal.
  • Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, siis oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida tahab; ta sai, mida tahtis ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast ja ta tahtis seda tagasi.

Marguerite Duras “Armuke”


arm

  • Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled.
  • Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees.
  • Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
  • Ma arvan, et armastus käib alati armastusega paaris, ei saa armastada üksipäini, ühepoolselt, ma ei usu seda, ma ei usu lootusetuid armastusi, mida üksi läbi elatakse. Ta armastas mind sedavõrd, et pidin tedagi armastama, ta ihaldas mind sedavõrd, et pidin tedagi ihaldama. Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu.
  • Ma armastasin teda, näis, et igavesti, ja midagi uut ei saanud selle armastusega ju toimuda.

Emmanuel Carrère “Vaenlane”


1303

  • Kõik olid tema alatise päriolemisega nii harjunud, et tema juttu sõna otseses mõttes ei kuuldud, ja talle endale oli sedavõrd harjumatu end maksma panna, et ta ei mäleta mitte oma sõnu nii nagu need tegelikult kõlasid – mingi pomin, vaevukuuldav torin -, vaid endas pulbitsenud ärritust ja viha, mida ta ei suutnud häälekalt väljendada. Talle endale tundus, nagu oleks ta piisavalt häälekalt öelnud seda, mida öelda tahtis, mitte seda, mida teised tegelikult kuulsid. Võimalik, et ta ei öelnudki midagi, vaid ainult mõtles või soovis öelda, kahetses, et ei öelnud, ja viimaks hakkas ette kujutama, et siiski ütles.

Andre Maurois “Kunst elada”


  • Romaani kirjutama asunud kirjanik ei tea täpselt ette, mida ta kirjutab. Kui ta seda sõna-sõnalt ette teaks, siis oleks tal romaan juba kirjutatud. Ta hüppab vette. Iga peatükk dikteerib talle järgmise. Teostus eelneb teadlikule tahtmisele.
  • Kavatsuse vormistamine on võib-olla vajalik, kuid kavatsus ei tähenda veel tegutsemist. /…/ Paljudel inimese elus väga olulistel juhtudel peame leidma tegutsemise labüründis oma tee, sest meil pole kaugeltki käepärast kaardi kõiki andmeid.
  • Vastastikuse armastuse algus on kõige meeldivam kõigest, mida inimene võib kujutleda hella, sulni ja kaunina. Siis on kristallisatsioon kahekordne ja kestab ka teineteise juures viibides. Kumbki tõuseb endast kõrgemale ja saab selleks, keda teine temas näha soovib. Kui see olukord jääb püsima, siis kujuneb sellest väga kaunis kooselu.
  • On kerge olla imeteldav, kui jäädakse kättesaamatuks.
  • Eneseharimine tähendab armastamiseks ettevalmistumist.
  • Mõned iseloomud on sündinud ustavaiks kas sellepärast, et neil on armastusest väga kõrge arusaamine, või sellepärast, et nad tunnevad end arglike ja kodustena.
  • Me pettume peaaegu kõigis inimolendeis. Kuid mõnel on olnud õnn kohata meest (või naist), kelle loomulikkus ja otsekohesus pole neile kunagi pettumust valmistanud, kes on tegutsenud peaaegu igas olukorras täpselt nii nagu nad on soovinud, kes ei ole neid hüljanud kõige masendavamalgi hetkel. Nad tunnevad seda imelist tunnet – usaldust.
  • “Ma olen siiski saanud oma osa elust ja ma olen elanud viiskümmend aastat sellest mälestusest.”
  • Võimalike tööde seast tuleb valida. Inimese jõul ja mõistusel on kitsad piirid. Kes tahab teha kõike, ei tee kunagi midagi.
  • Õppigem ära tundma oma autoreid. Nad erinevad tublisti meie sõprade omadest. Kirjanduses nagu armastuseski oleme üllatunud teiste valikust. Olgem ustavad sellele, mis meile sobib. Oleme ise selle suhtes parimad kohtunikud.
  • Tõeline lugeja varub endale pikki, üksildasi õhtuid, ta jätab sellele või teisele armastatud kirjanikule vabaks talvise pühapäeva pärastlõuna.
  • “Üksindus on kaunis, kui ollakse iseendaga rahul ja kui on olemas kindel ülesanne.”
  • Terav, kuid kiire etteheide teeb vähem kurja kui vaenulik ja pikalt torisev rahulolematus.
  • Mida te kardate? Teie osa on lühike ja vaatajaskond surelik nagu teie isegi.
  • “Kõigepealt ärge kunagi kartke. Vaenlasel, kes sunnib teid taganema, on samal ajal hirm teie ees.”
  • Kuid ärge öelge kunagi, et inimesed on halvad või kurjad, ärge öelge kunagi, et neil on selline iseloom. Otsige asja tuuma.
  • Kaebused iseenda üle võivad teisi ainult kurvastada. See tähendab lõppude lõpuks, et nad ei meeldi teistele inimestele isegi mitte siis, kui teised inimesed selliseid pihtimusi otsivad ja neile näib meeldivat teisi lohutada. Sest kurbus on nagu mürk – teda võib armastada, kuid ta pole kunagi meeldiv ja lõpuks saavutab ülemvõimu ikkagi kõige sügavam tunne. Igaüks tahab elada ja mitte surra ning ta otsib neid, kes ütlevad ennast rahul olevat või näitavad ennast rahulolevatena.
  • Inimene võib olla teiste hädade vastu tundlikum, kui iseenda hädade vastu ja seda ilma vähimagi silmakirjalikkuseta.

343

Anaïs Nin “Spioon armastuse majas”


  • Aegamisi leidis ta uuel päeval omaenese fookuse, et viia kokku keha ja vaim. See sündis vaevaliselt, nagu oleks eelmisel ööl lahustunud ja laiali pillutatud mina raske kokku koguda. Ta oli kui näitlejanna, kel tuleb leida nägu, hoiak, millega päevale vastu astuda.
  • Heitunud meeleolus tundusid kõik asjad ebatavaliselt rasked, kõik ruumid lämmatavad, kõik ettevõtmised kurnavad. Kogu maailm näis olevat täis hukkamõistvaid silmi.
  • Mõnes vanas muinasjutus kahanesid täiskasvanud tegelased uuesti kääbusteks, nagu Alice tehti uuesti väikeseks, et ta võiks taas kogeda lapsepõlve. Meie, ülejäänud, oleme teesklejad; me kõik teeskleme, et oleme suured ja tugevad. Sina lihtsalt ei oska teeselda.
  • Ma olen alati tahtnud purustada neid vorme, mis elu meie ümber valab kohe, kui me laseme. Ma tahan piirid ületada, kõik määratlused kustutada, kõik, mis võiks inimese alatiseks ühte vormi vajutada, ühte kohta, ilma mingi lootuseta muutuda.

7/10.