Tag Archives: Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”


  • Need viimased sada aastat on küll olnud head ja õpetlikud. Me teame nüüd kindlalt, et ka inimene, kes kuulab Bachi muusikat, võib teise inimese tappa. See on tõestatud. Mitte et Bachi kuulamine ei teeks paremaks. Võib-olla natuke ikka teeb. Aga mida paremad me oleme, seda paremad me oleme ka enesepettuses.
  • Loodus on mulle alati tundunud väga dramaatiline, pingestatud. Rahu pole looduses ollagi. Kõik tõttab kuhugi. Eriti sügisel, kevadel, suvel ja talvel.
  • Kõik, mis elus toimub, toimub kahe inimese vahel, isegi kui seda teist pole juures. Isegi kui seda teist pole olemaski.
  • Kui pole kiiret, valmivad asjad kiiresti. Niipea, kui hakkad kiirustama, võtavad nad palju aega.
  • Eluga on see häda, et sa ei tea, millal minema saad. Tähtajaliste viibimistega seda häda pole.
  • Etenduse toimumise ainus vältimatu tingimus on vaataja kohalolek. Kõik muu võib olla, aga ei pea. Siin taeva all on kahte sorti etendused, hommikuetendused ja õhtuetendused. Päeval etendust pole, sest ma ei vaata.
  • Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata.
  • Ainult endale elamine ja tegemine on nagu lauanurga pealt püstijalu söömine, ilma maitse ja mõtteta. Sellepärast vist ei pääse ma nii naljalt ka kirjutamisest. See on miski, millest ma võin vähemalt endale ette kujutada, et see on teistele. Kellelegi.

lõpetuse-ingel

Advertisements

Tõnu Õnnepalu “Mandala”


Pilt

  • Kuigi ta tõesti igatses kirglikult tõelist elu, inimesi, midagi tegelikku, eelistas ta oma südamepõhjas enda ja selle tegelikkuse vahele siiski väikese distantsi jätta.
  • Samm-sammult liiguvad kassid oma väikeste eesmärkide poole.
  • “Klišeedes,” ütles ta tõsise näoga, “elutarkus ongi. Leia vaid üles.”
  • Kõige põhilisem püsib kuskil põhjas alles ka siis, kui peaaegu midagi enam ei ole.
  • Kassidel pole vaikimisoskusi vaja praktiseeridagi, see on pigem nende loomulik seisund.
  • Teesklus lihtsalt ei kuulu kasside loomusesse. Nad on üdini siirad. Sel hetkel, seal vundamendil konutades nad ongi hüljatud. Kassid on täiesti hetkes.
  • Ta kippus oma sõbrad, isegi oma sõbra teinekord unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on vaid näha, et seal oli aed. /…/ Aia saab muidugi uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed.
  • “Pole midagi paremat kui rutiinid, korduvused,” õpetas kirjanik heal talvel oma kassidele. “Need on ainsad, mis meid enam-vähem valutult suudavad läbi päevade kanda.”
  • “Kirjutades.. siis on kõik teisiti. See pole enam mina. See pole enam minu kätes. See lihtsalt juhtub kõik.”

Tõnu Õnnepalu “Flandria päevik”


  • Inimene on alati nii teist nägu, kui ta läheb omaette, aimamata, et teda näha võidakse.
  • Raamatud on siiski sõbrad, kuigi ma loen neid nii vähe. Mis siis, aga nad peavad olema, käeulatuses, pooleli.
  • Vastandlikkus peidab alati midagi sügavalt ühist, vastandlikkus saabki tekkida ainult ühiselt pinnalt või ühisest sügavikust, millele lähenetakse lihtsalt pisut eri külgedest.
  • Alati on neid, kes on katsunud elada teistmoodi kui elatakse, ilma et nad isegi teaksid õieti, miks. Tihti lihtsalt sellepärast, et nad teisiti ei saa, sest see elu, mis on kõigi jaoks normaalne, pole kunagi kõigi jaoks normaalne.
  • Välismaal oled ilmast eriti sõltuv. Sul pole eriti midagi teha, kõik tegevused on tegelikult natuke väljamõeldud.
  • Kahetsus: tunne, et oleksid teelahkmel, kuhu muide enam tagasi minna ei saa, sest seda teelahet enam ei ole, võinud minna vasakule, mitte paremale, ja sa elaksid praegu ühte teist elu, mis oleks parem.
  • See on üks huvitav kultuuriline klišee, see kohvikus kirjutamine. Aga miski ei tööta kultuuris kindlamini kui klišeed. /…/ See vajadus sulanduda linna, rahva hulka, sooja kohvikumelusse, ellu, aga samas jääda märkamatuks, puutumatuks, võõraks.
  • Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti.
  • Ma pole kunagi tahtnud muud kui lihtsust. Aga tuleb unustada see soov, mis teeb elu keeruliseks nagu kõik soovid, eriti vaimsed ja intellektuaalsed. Lihtsus lihtsalt tuleb. Ja siis näed, et seal polegi midagi peent. Et see ongi lihtsalt lihtne.
  • …siis sa lihtsalt pead hakkama elu kergemalt võtma. Nägema, kuidas ta on kerge.
  • Kannatada oskame sünnipäraselt, loomu poolest, ja seda me veel õpime juurdegi, aga see, kuidas see natuke aega, mis meil silmad lahti on, ja näevad, oleks pisutki sweet and easy (sest muidu ei näe midagi, kannatus teeb pimedaks), see oleks justkui mingi ülim salateadus, mida tuleb raashaaval elust kokku korjata.
  • Intellektuaalses mõttes on naiste seltskond enamasti huvitavam.
  • Aus oleks jõuda selleni, et enam üldse raamatuid ei loe, oled niisama. Sest raamatute lugemine on lõpuks ajaviide nagu iga teinegi. Kujutad ette, et saad targemaks. Noh, ütleme, et saad ka. Kuni teatud punktini. Siis hakkad lollimaks tagasi minema. See oli vana Koguja, kes ütles, et kes lisab teadmisi, lisab valu. Sama hästi võiks öelda, kes lisab teadmisi, lisab teadmatust. Ja lõpuks teeb see ka sama välja.
  • Sa loed mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et väline ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid.
  • Alati on võimalik, et sa ikkagi ükskord komistad sellele teeotsale, mida sa oma ringe tehes kunagi märganud pole. Ja kas seda seal enne oligi?
  • Teiste inimeste elust näeme mingit skeemi, mida nad ise ei näe. See on muidugi vale ja vaene, aga samas milleski õige ka. Nemad näevad meid samuti.
  • Kõik sai alguse sellest, et ma olin temasse kiindunud. Munk ei tohi siin maa peal kellessegi ega millessegi kiinduda. Aga inimene i7kka otsib tuge ja lähedust.
  • Oli neid sõprusi minulgi, seal oli mingi joobumine, kõik koondus korraga sellesse ühte inimesse. /…/ Siis alati juhtus midagi. See vend kas läks ära või suri või veel hullem, leidis endale teise sõbra kloostrist. Ma kannatasin kaua aega ja leidsin mõnu sellest kannatamisest. Ma oskasin elu endale raskeks ja keeruliseks teha. /…/ Tema elus on nii vähe, ja siis ta teeb seda vähest justkui juurde, tehes seda raskeks ja keeruliseks.
  • Sest kui lased elul olla ja minna, siis juhtubki imesid.
  • Mäletan oma tõlgitud raamatuid halvasti, kui nad on valmis, lähevad nad meelest, muidu hõivaksid liiga suure osa teadvusest ja mälust, sest see detailide ja seoste hulk, millesse siis süvened ja mille omastad, on ikkagi tohutu.
  • Ma olen alati natuke varem jalga lasknud, igalt poolt ja kõigist asjadest. Ma ei tea, mis maania see mul on. Aga tagantjärgi olen ikka vaadanud, et näe, oleks ju võinud ikka veel selle natukese aja välja kannatada, mis see mulle siis oleks maksnud. Aga alati ei tea ju, kas seda aega on natuke või natuke vähem natuke. Ja siis kipudki minema kohe. Kõige hullem on see, tihti tuleb see “varastatud” aeg ikkagi mingis vormis “ära istuda”, tuleb välja, et sa polegi kuhugi pääsenud, et sul tuleb ikka oodata just niikaua, kui kohale jäädes oleks tulnud. /…/ Ja lisaks oled sa midagi kaotanud.
  • Aeg on midagi sellist, mida mitte millegagi ei saa asendada.
  • Selline päev siis. Mitte just paremate killast. Pigem see, kui elu taas tundub karistusena. Aeg, mis ära istuda tuleb. Miks just mina ja miks just siin.
  • Oma ajast ei saa muidugi eraldi elada. Aga selles ajas on alati palju väikeseid teid, millest enamik ei vii kuhugi, aga mõni üksik /…/ võib kunagi saada peateeks.
  • …ei saa ju jalga lõputult õhus hoida, ta tuleb ikka ja jälle maa peale asetada ja siis veel ja siis veel. Ma kardan seda kohutavalt, nii nagu ainult elu võib karta ja surma, aga ma ihaldan seda samavõrd ja ma ei teagi, kumb neist on kohutavam, see hirm või ihalus.
  • Miski pole mulle tundmatum kui mu oma süda.

Tõnu Õnnepalu “Hind”


  • Esialgu oli ta töölkäimist nautinud – neid hommikusi trammisõite, ühtekuuluvust teiste tööleminejatega. “Minagi võin elada sama elu, mis inimesed elavad, ma olen selleks suuteline, ma kõlban küll siia maailma.” See võidurõõm on kestnud paar nädalat, siis asendunud paanikaga: “Ma ei saa aru. Ma ei saa aru. Ma ei ole kunagi saanud ega hakkagi saama! Miks mind on küll ometi niisuguse pimedusega löödud?”
  • Muidugi ei unistanud ta sellest inimjõest, et sinna uppuda. Ta pidi sinna sukelduma nagu pärlipüüdja,et tulla lõpuks pinnale oma hinnalise leiuga. /…/ Jah, ta varastaks selle näo. Peidaks selle oma mungakuue hõlma alla, suruks oma südame vastu, nagu munk surub terava krutsifiksi vastu rinda.
  • Sest see, mida ta tahab, pole see, mida ta on õppinud tahtma.
  • Sest see, mida ta tahab, pole see, mida ta on arvanud end tahtvat.
  • Vähemalt teoreetiliselt on ta katsunud end harjutada harjuma.
  • Haigus? Kas haigus on temas või maailmas? Või on ta ehk ise haigus maailmakehas, tõvepisik, vähirakk – nii et tema haigus on maailma immuunreaktsioon, katse haigusest vabaneda.
  • Noolel kükitav kajakas heidab pea selga ja toob kuuldavale rea kiljatusi, mis kaiguvadüle tumeda linnamüra nagu mingi mõeldamatu tulevikukatedraali kellad.
  • Iga katse välja rabeleda on uus keerd ja umbsõlm selles puntras, selles minu liiga keerulises püüdluses elada mingit elu.
  • Eks ole ju tema, Joonatan, üks isehakanud alkeemik, ke püüab maisest tegelikkusest välja destilleerida mingit selgemat, säravamat ja sümboolsemat maailma.
  • Ta on siiski leidnud, ta näeb kulda hiilgamas, kuigi seal, kus ta üldse pole otsinud. Et see ahastav jõud, mis veab tema mõtted tolle olendi poole sama vääramatult, kui see trollibuss veab tema keha järgmise peatuse poole –  see ongi see või igatahes ilmselgelt sarnane sellele, mida inimesed nimetavad armastuseks.
  • Jah, muidugi, ei siis ega hiljem saanud ta jääda sinna tippu. Ja nii nagu siis,tollel esimesel ja ilmutuslikul korral, nii hiljemgi suubus kõik eikuhugi, vaibus, tühistus iseenesest. Lõpuks tuli sealt ülevalt ikka alla kobida.
  • Armastus on sulanud nagu kuuma liiva sisse maetud jääpank ja tuul on järelejäänud hauagi ammu maatasa lihvinud.
  • Kuningas ta olekski! Sest talle kuuluks üks neist taevalähedastest kongidest, just nagu see siin, kasvõi veel inetum. -seal ootaks teda kass, kui ta poleks just avatud aknast välja lipsanud, katustele linde jahtima. Nii kassil kui ka temal oleks vabadus tulla ja minna, neid ei seoks ükski tõotus ega leping. siiski eristaks kass tema rattakella teistest, tema samme trepil naabrite sammudest. Ja tema tajuks eksimatult, läbi une, kui kass oma öiselt retkelt tulles tuppa lipsaks, aknalaual hetkeks peatudes ja seljataha vaadates, nagu veenduda tahtes, et kuu teda ei jälita.
  • Ta ei valinud midagi, ei tões ega vaimus, sest ta uskus, et liisk on juba langenud ja tal tuleb ainult oodata ja valvata seda tundi, kui langetatud valik ilmsiks tuleb.
  • Nende igatsused ristusid, et kummalegi langeks osaks üks neist kaotustest, millest tõelisemaid ei ole: kumbki kaotas selle, mis kunagi polnud talle kuulunudki teisiti kui igatsuse läbi.
  • Maanteed meelitavad igal pool oma võltsi rahuga, linnad oma petliku varjupaigarohkusega.
  • Joonatan ootab midagi. Ta pole kärsitu, ta ei kipu kuhugi, aga see ootus lebab tema kõrval seal suvesügaviku põhjas.