Ursula Le Guin “Meremaa võlur”


  • Temas oli olemas vägi, mida tuli ainult osata kasutada, ning ta püüdis leida kõigi talle teadaolevate loitsude seast mõnda, mis annaks talle ja ta kaaslastele eelise või vähemalt võimaluse ellu jääda. Aga üksnes vajadusest ei piisa väe vallandamiseks, tarvis on teadmisi.
  • Nagu valgust ümbritseb vari, nii käib ka võluväega kaasas hädaoht. Nõiakunst ei ole mäng, mida me mängime oma lõbuks või kiituse pälvimiseks. Sa mõtle selle peale, et meie kunsti iga sõna, iga tegu lausutakse või tehakse kas hea või kurja teenimiseks. Enne, kui sa midagi ütled või teed, pead sa teadma hinda, mida sul maksta tuleb.
  • “Vardjat ei leia sa alati sealt, kus ta on, mõnikord aga leiad ta sealt, kus teda pole.”
  • Aga sa ei tohi muuta ühtegi asja, ühtegi kivikest, liivatera, kuni sa ei tea, millist head või kurja sinu tegu võib põhjustada.
  • Maailm on tasakaalus, Ekviliibriumis.
  • Küünla läitmisega kaasneb vari.
  • Sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb jäägitult seda, mida ta peab tegema.
  • Ta ütles endale, et säärased hirmu ja pimeduse hetked olid üksnes tema võhiklikkuse varjud. Mida rohkem ta õpib, seda vähem on tal peljata, kuni ta lõpuks täies jõus võlurina ei pruugi karta midagi, mitte kui midagi.

Amélie Nothomb “Jumala lapsepõlv”


Amélie Nothomb (1967) – Belgia kirjanik, kes kirjutab hariliku pliiatsiga ruudulistesse vihikutesse keskmiselt kolm romaani aastas.

  • Pilk on valik. See, kes vaatab, otsustab oma pilgu kinnitada mingile esemele ja välistab nii paratamatult oma tähelepanu alt ülejäänud nägemisvälja. Pilk ongi kõigepealt välistamine.
  • Vana jaapani põhimõte – kunagi ei tohi kellegi elu päästa, sest see tähendab tollele liiga suure tänuvõla pealesurumist.
  • Üks nimetamatu ängistus valdas mind: kuidas saab üks inimene niimoodi järsku kaduda? Kas inimesed on nii ebakindlad asjad, et neid saab ilma põhjuseta ja selgituseta ära kaotada?
  • Kui lõputult sajab, on kõige parem minna ujuma. Ravim vee vastu on palju vett.
  • Vesi mu all, vesi mu kohal, vesi minu sees – vesi olin mina. /…/ Nagu temagi tundsin end hinnalise ja ohtlikuna, kahjutu ja surmavana, vaikse ja lärmakana, vihatava ja rõõmsana, õrna ja sööbivana, ohutu ja haruldasena, puhta ja haaravana, salakavala ja kannatlikuna, musikaalse ja kakofoonilisena.
  • Ma olin meres, olin kaotanud jalgealuse, vesi neelas mind, ma rabelesin, otsisin tuge, kuskil polnud enam maapinda, maailm ei tahtnud mind enam.
  • Võib otsustada mitte kiinduda inimestesse ja asjadesse, et muuta nende eemaldamine vähem valusaks, või otsustada vastupidi, armastada end säästmata inimesi ja asju, seda enam – “kuna meil pole palju aega koos olla, anna sulle ühe aastaga kogu armastuse, mida oleksin võinud sulle elu jooksul anda.”
  • Kuna see, mis on sulle antud, võetakse sult, on sul kohustus mäletada neid aardeid.

Herta Laipaik “Kurjasadu”


Raamat jõudis minuni tänu Moonikale, kes aasta tagasi lahkelt ukselt uksele käis ja koputas ning nimekirja järgi osa oma raamatukogust laiali jaotas. Raamatu žanrimääratlus on “kunstmuinasjutt”, mille vastu ma siiani ei ole küll huvi tundnud. Laipaiki kohta olen kuulda saanud soovitust, et suurepärane kirjanik. Nii palju siis antud teose eelloost ja minu häälestatusest selle lugemisele.

  • Sõnad on igavesed, nad kõnnivad igaviku teid. Sõna käib laternaga ees, tegu tuleb järele. Nii mõnigi tegu sandikepiga. Heast sõnast jääb läige ütleja silmi nagu puhta veega allikad.
  • Inimese südamesse, kes seda suurt ilu on näinud, jääb eriline tuli põlema.