Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”


11013

  • Kui professor ei teadnud täpselt, mida öelda, siis võttis ta sõnade asemel numbrid appi. See oli tema viis inimestega suhelda. Arvud asendasid talle tervituseks käe ulatamist, samal ajal olid need talle ka kaitset pakkuvaks mantliks. Mantliks, mis oli sedavõrd paks ja raske, et läbi selle ei olnud võimalik keha piirjooni aimata. Mantliks, mida ei saanud keegi tema seljast maha kiskuda ning mille kandmisest piisas talle, et end kindlana tunda.
  • “Mul ei ole midagi öelda,” vastas professor äkitselt ringi pöörates kõva häälega. “Ma mõtlen parasjagu ja mõtlemise ajal segamine on minu jaoks piinavam kui kägistamine. Tungida lubamatult kohta, kus arvud ja armastus kohtuvad on sündsusetum kui kellegi vannituppa piilumine.”
  • Kõik arvud kaugel sõbralikest näisid külmalt teineteisele selga pööravat ja ühisosa oli neil kõigest näpuotsatäis.
  • Tunne, et maapinda, mida toetas veel sügavamal olev maailm, hämmastas mind. Sinna minekuks ei olnud muud viisi kui järgneda arvude ahelale; seal ei olnud sõnadel mingit tähendust ning polnud vahet, kas suunduda sügaviku poole või pürgida kõrgustesse. Ainus kindel asi oli see, et ahela otsas on Tõde.
  • “Kui inimene oleks arvud ise leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid polekski vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid need juba olemas.”
  • Mina olin nende jaoks ajutine nähtus ning kui tuleb uus majapidaja, siis pole imeks panna, et unustatakse isegi minu nimi. Minuga on samamoodi – ka mina unustan järjest inimeste nimesid, kelle juures ma kunagi olen töötanud. Kui päris aus olla, siis uue tööandja juurde minnes olen ma uute reeglite ja muu meeldejätmisega sedavõrd hõivatud, et sentimentaalsusteks ei ole aega.
  • “Matemaatiline kord on just seepärast kaunis, et reaalses elus ei ole sellest mitte mingit kasu.”
  • Minu kujutlustes istus maailma looja kusagil kõrgel taevas ja kudus pitsi. Nii peene mustriga pitsi, et iga nõrgemgi valguskiir sellest läbi imbus. Selle kavand oli teada vaid kudujale endale – mitte keegi ei saanud mustrilehte ära näpata ega järgnevat kujundite kombinatsiooni ette aimata. Vardad kuduja käes liikusid kogu aeg.
  • Euleri arv oli kui pimedas sähvatav meteoriit või kui luulerida, mis pimeda koopa seinale kraabitud.

http://www.sakala.ajaleht.ee/976046/sobralikud-arvud

Moonika kirjutab: http://bookandmoon.blogspot.com/2014/06/yoko-ogawa-majapidaja-ja-professor.html

Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”


hm-southukpaper

  • “Pärast teatud aja möödumist sündmused tarretuvad. Just nagu ämbritäis tsementi. Ning tagasi me enam ei pääse.”
  • “Sulle meeldib kõigest ainult üksinda mõelda ning sulle ei meeldi, kui inimesed näevad mis su peas toimub. Võib-olla tuleb see sellest, et sa oled ainuke laps. Sa oled harjunud üksinda mõtlema ja tegutsema. Sa arvad, et kui sina millestki aru saad, siis rohkemat polegi vaja.”
  • Elasin kellegi teise, mitte enda elu. Kui palju see inimene, keda endaks nimetasin, üldse oli mina? Ja kui suur osa temast ei olnud? Kui ehtne mu maailm oli?
  • Mõned asjad haihtusid, nagu oleksid nad küljest lõigatud. Teised hääbusid vaikselt udusse. Lõpuks jääb ikka ainult kõrb järele.
  • Üks asi läheb viltu ning kogu kaardimajake kukub kokku. Ning pole mingit pagemisvõimalust, kuni keegi mööda kõnnib ja su välja sikutab.
  • Kui küllalt kaua vihma jälgida, nii et ühtegi mõtet enam peas ei keerle, siis võib tunda, kuidas keha muutub kaalutuks ja raputab end reaalsest maailmast lahti. Vihmal on hüpnotiseeriv jõud.
  • Teistsuguseks saades võiksin end kõigest vabastada. Uskusin siiralt, et suudan iseenda eest põgeneda, vähemalt nii kaua, kuni püüan seda teha. Ometi sattusin alati tupikusse. Ükskõik mida ette võtan, ikka seisan lõpuks iseendaga silmitsi. See, mis on puudu, on alati puudu. Dekoratsioonid mu ümber võivad muutuda, aga mina olen ikka seesama ebatäiuslik inimene.
  • Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.

Haruki Murakami “Kafka mererannas”


  • Ta ise ei rääkinud palju ja lasi teistel rääkida, neid soojal tagant utsitades. Tihti tundsid tema jutukaaslased ühest hetkest järsku ebamäärast ebamugavustunnet. Et ega ma niimoodi lobisedes järsku asjata tema aega ei viida? Ega ma tema ilusti korraldatud maailmas äkki kirsadega ei trambi? Ja see mulje oli enamasti õige.
  • “Nüüd peab sinust saama maailma kõige sitkem 15aastane noormees. Muud teed sul selles maailmas ellu jäämiseks ei ole. Aga selleks pead sa ise endale selgeks tegema, mida see sitke olemine õieti tähendab. Selge?”
  • Loomulikult ei meeldinud ma klassis kellelegi. Ehitasin enese ümber kõrge müüri ning kandsin hoolt, et mitte keegi sinna sisse ei pääseks ja et mina selle müüri tagant ei väljuks. Selline inimene ei saagi kellelegi meeldida.
  • Kas sulle meeldib või mitte, tasub kõik see, mida klassis õpetatakse, viimseni korralikult pähe taguda. Ime see sisse nagu kuivatuspaber. Seda, mida alles jätta ja mis ära visata, võid hiljem otsustada.
  • Tol hetkel oli tunne nagu oleks mind ainsana siia maailma maha jäetud. Äärmiselt üksildane tunne oli. See üksildustunne ei ole millegagi võrreldav. Selline tunne, et tahaks midagi mõtlemata lihtsalt maa alla vajuda.
  • Saeki-san jätab mulle väga tugeva, kuid samas kuidagi nostalgilise mulje. Mõtlen, et küll oleks tore kui see inimene oleks minu ema. Kui ma mõnda kaunist (või siis meeldiva olekuga) keskealist naisterahvast näen, mõtlen ma ikka tahtmatult nii. Et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema.
  • Otsustan mõelda ainult praegusele. Raamatukogus on raamatuid, mida tuleb lugeda, ja jõusaalis masinad, mis tuleb läbi töötada. Mida kauge tuleviku peale mõtlemisest võita on?
  • Loomulikult on palju seda, mida ma talle rääkida ei suuda. Tõeliselt tähtsaid asju on raske sõnadesse panna.
  • On mälestusi, mis ei kuhtu. Need jäävad meie sisse nagu ehitise nurgakivi.
  • Suletud südame taasavamiseks on vaja palju aega ja suurt pingutust. Laste hinged on pehmed, neid võib painutada mis tahes suunas. Ja seda, mis on kord ära painutatud ja niimoodi kivistunud, on väga raske tagasi paika saada. Enamasti ei taastu nad kunagi.
  • Teatud hetkest ma enam kooli ei läinud. Mulle kool ei meeldinud ja mina koolile samuti mitte. Sest ma olin teistest erinev.
  • See, mida mina ette kujutan, on siin maailmas arvatavasti vägagi tähtis.
  • Mõlemad olid varaküpsed. Ja nagu tihti varaküpsete inimestega juhtub, ei osanud nad hästi suureks kasvada. Nad jäid igavesti 14-15 aastaseks.
  • Mitte inimene ei vali saatust, vaid saatus valib inimese. See on maailmavaade, millele kreeka tragöödiad on üles ehitatud.
  • “Ma arvan, et sul on õigus elada nii, nagu sa ise tahad. Oled sa siis 15 või 51. Aga kahjuks võib juhtuda, et maailma üldsus ei arva just samamoodi. Peale selle, kui sa peaksid siin ja praegu valima “ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi seletada, jätke mind rahule” tee, siis tuleb sul edaspidi igavesti politsei ja ühiskonna eest ära joosta ning see on üsna nukker elu”.
  • Ta näeb välja nagu hing, kes on sündinud ootamatust õnnelikust kohtumisest. Naiivsed ja süütud mõtted, mida ei tohiks keegi kunagi lõhkuda, hõljuvad ta ümber nagu kevadised eosed.
  • Armastus tähendab maailma ümberloomist ja sel puhul on kõik võimalik.
  • Anne on midagi, mille puhul ei tea kunagi, kuhu ta kaob. Võib ka juhtuda, et haihtub lihtsalt õhku. Või kaob nagu põhjavesi sügavale maapõue ja voolab kuhugi mujale ära.
  • Kõik on voolav ja ajutine.
  • Tollal (lapsepõlves) ei pidanud midagi mõtlema. võis lihtsalt niisama elada. Seni, kuni elasin, olin ma ka midagi. See oli loomulik. Aga mingist hetkest asi muutus. Elamise kaudu lakkasin ma olemast miski. Imelik mõelda. Kas ei sünni inimesed mitte selleks, et elada? Eks ole? Kuid sellest hoolimata on nii, et mida kauem elasin, seda rohkem kaotasin oma sisust ja muutusin tühjaks inimeseks. Ja võib juhtuda, et mida kauem ma edasi elan, seda tühjemaks ja väärtusetumaks ma muutun. See on küll viga. Kas seda asjade kulgu kuidagi muuta saab?
  • Lõppkokkuvõttes ei ole saa muud kui üks laps, kes on oma ahtas maailmas kogenud piiratud hulgal asju.
  • Ma ei tea, kas palvetamisest mingit kasu on. Aga igal juhul koondan kõik tundmused ja soovin kõigest hingest SEDA. Ma oletan, et kui väga soovida, võib sündida mingi vastav toimeenergia.
  • Me kogeme midagi ja selle mõjul muutub meie sees ka midagi. See on nagu mingi keemiline reaktsioon. Ja pärast seda vaatame end üle ja märkame, et kõik näitajad on ühe kraadi võrra kõrgemale tasandile tõusnud. Su enda maailm läheb selle võrra ühe ringi avaramaks. Seda ei juhtu just tihti, aga vahel siiski
  • Arvatavasti peaksid sa endas peituvast hirmust ja vihast üle saama. Peaksid laskma sinna erksat valgust ja oma südame jäätunud poole üles sulatama.
  • Me elame igavesti omaenese raamatukogus.
  • On asju, mida maailma äärele minemata teha ei saa.
  • Viimaks suudad sa uinuda. Ja kui silmad avad, oled saanud osakeseks uuest maailmast.

Varrak, 2008. 584 lk.

Tõlkinud Kati Lindström.

8/10.