Paul van der Loon “Nägu udus”


Pilt

 

  • Lahkumine polnud kuigi raske. Tuli lihtsalt uksest välja astuda ja kõik maha jätta. Sellega võis igaüks iga kell hakkama saada. Suurem kunst oli seejärel ka päriselt ellu jääda.
  • Kõik ta riided olid tumedad, tõdes ta, selles peab tulema muudatus. Ta oli seni käitunud nagu vari ja end seetõttu ka järjest enam varjuna tundnud. Nüüd tundis ta end seesmiselt vabanenuna, otsekui oleksid temalt langenud ahelad, ning ta välimus pidi suutma seda tunnet peegeldada.

Virginia Woolf “Tuletorni juurde”


Pilt

Eessõna (M. Talvet):

  • Reaalsuse, eksistentsi tajumine, ja oma tajumuse väljendamine, sõnastamine, kujundiks vormimine on Woolfi loomingu põhisisuks. Tegelased tema romaanides püüdlevad ühe ja sama eesmärgi poole: peatada hetkeks tulvavood, noppida kogemuste jadast välja oluline, puhastada see, lasta valgusel sellest läbi kumada ning lükkida see siis teiste niisama puhaste ja helendavate aatomite mustrisse, mis ongi elu, loomine ja kunst, ongi see, mis jääb. Selle jääva, selle vormini jõuavad ta tegelased kas seltskondliku elu kaudu, inimesi enda ümber üksteisele lähendades, või värvide, sõnade ja teatri abil. VW ise keskendas kogu oma jõu loomepingutusele, mille sisuks oli leida õige vorm olemasolu müstika tajumisele, tajumusele elust niisugusena, nagu see meie teadvust ümbritseb, nagu elust, mille kaks (nägemuste ja faktide) poolust hetkevalguses ühte sulavad.

Aino Kallas “Kiirtepild”


Teinekord kohtab inimesi, kes on läbi ja lõhki ainult hing – nii vähe maapealsed, nagu peaksid nad võimalikult ruttu põgenema tagasi oma algainesse.

Madeline Mason-Manheim ja ta luule on kumbki seda läbipaistvat kuukiirte hõimu.

Kuulsin lapselikku, kõrget ja pea aineta häält vastavat. Sel häälel nagu ei oleks olnud mingit kõlapõhja või tuge, aga ta ei olnud kriiskav, ainult imelikult õhuke. Noor tütarlaps, pealtnäha alla 20ne – valgevereline, nagu ainult põhjamaadel ollakse, nägu pehme ja ümmargune, niisama ümmargused sinised lapsesilmad ja pehme tönts nina. Suu nagu vähe suur väikese näo jaoks, ja hambad läikivad ja terved. Keha väga õrn, nagu murduv piht – mitte jälgegi Ameerika college-girl’i kõnnakust ja kõiketeadvast kindlusest.

Kõikide maa külge needitute, aine ahelates viibivate olevuste hulgas ta mõjus kui kerge ja kaunis lennuk. Temas oli midagi väga lahtist, eemalviibivat, kaugenevat, ehkki ta võttis osa kõige tühisemast jutuajamisest. Ta oli iseäraline, talle iseloomulik viis inimestele läheneda lapseliku usaldusega, ja ta instinkt oli kindel. Laps – aga laps, kes oli rännanud aastasadasid ja -tuhandeid maa pääl, – kes oli tark sel imelikul viisil, millel mäed, vesi ja muld on targad, – laps, kes veel midagi ei ole kogenud, ja siiski teab kõik.

Luule on kirjutatud nagu mõnelt teiselt eluastmelt, teiselt teadlikkuselt. Nad on nagu inimese kirjutatud, kes ei ole veel astunud üle maise olemiskuju lävest või on juba jätnud selle selja taha – väga noore või siis väga vana.

/…/ Mis on nende haldjate laste saatus maa peal? Kas nad kasvavad välja oma hädaohtlikest ja kuupaistelistest vaderikingitustest.