Randy Pausch “Viimane loeng”


  • On, nagu on. Me ei saa sinna midagi parata. Peame lihtsalt otsustama, kuidas sellele reageerida. Me ei saa muuta meile kättejagatud kaarte, saab vaid teha nendega võimalikult hea mängu.
  • Võitsin vanemateloterii peavõidu.
  • Oluline on unistada spetsiifilistest asjadest.
  • Kui sa asju valesti teed ja keegi sellele tähelepanu ei pööra, siis see tähendab, et nad on sinu suhtes lootuse kaotanud.
  • Alati pole vaja kõigil näha, kui palju sa millegi saavutamise nimel vaeva näed.
  • Sa oled see, mida räägid.
  • Kui sa kirjade sorteerimisega hakkama ei saa (või ei taha saada), siis kes ütleb, et sa millegi muuga paremini toime tuled?

7/10.

Randy Pauschi loengu video.

Heljo Mänd “Pilgu puudutus”


  • Vaimne valmimine näis olevat lõputu. Mõnikord tundus Raadule, et ta lõpeb hoopis ise ära, nii nagu öö lõpeb hommikusse. Et varsti saab tema elu üheks maa ja rohuga ja siis on ta juba maa kookonis, maa rahus ja tal pole vaja ennast millekski pingutada.
  • Armastus, mis jäi Raadus välja elamata, sai nüüd kirjandus endale. Ja kuna kirjutamine andis armastust ka vastu, siis Raat muudkui kirjutas ja kirjutas, nagu ta oleks vihm, mis sajab lõputult.
  • Viiskümmend aastat oli Raat ehitanud enda ümber kirjandust nagu müüri, oli ladunud seda päev-päevalt kõrgemaks ja nüüd, kus ta oli silmini selle sees, tundis ta äkki seletamatut hirmu, et ei pääse enam müüri seest välja. Et kirjutamine ei olnudki nii õige nagu ta oli arvanud selle olevat. Et see oli hoopis meeleviga või koguni hullus või narkootikum, mis oli teda viinud järjekindla suletuse poole.
  • Maa peal oli ta justkui müüri sees, mis elu oli ta ümber ladunud, ja tal tuli puudu jõust, et müür ümber lükata.
  • Miks oli vihapilt tema juurde hiilsammul tagasi tulnud, leidnud prao, kustkaudu sisse pugeda ning elanud varjuta edasi? Aga nüüd ajab Raat vihapildi minema. Tema hing ei saa olla koliga täidetud pööning.
  • See oli areng, kui ta märkas oma vigu.
  • Ootamatult oli see poiss mulle meeldima hakanud. Ma olin ta hinge ära tundnud.
  • Kõik, mis inimesega toimub, saab valeks ikka tagantjärele.
  • Raat oli kirjutanud oma väikeseid luuletusi vaid enda rõõmuks, kui keegi – kes? – oli talle justkui sõnad ette sosistanud ja Raat oli need kibekähku üles tähendanud.
  • Keegi ei tohi kasvada kellegi külge, kes pidurdab liikumist.
  • Mõnikord asjad õnnestuvad, mõnikord mitte. Ebaõnnestumine võib olla sama väärtuslik kui õnnestumine. Või veelgi väärtuslikum. Võib juhtuda, et ebaõnnestumisest saab teeviit, mis suunab tõelise õnnestumise rajale.
  • Ma olin hiljem kahetsenud neid aastaid ja endale andeks andnud. Ent veel hiljem mõistnud – et ma pole vigu teinudki. Mu elu on mu vaimu väljendus. Ma pole praegu parem, mul on lihtsalt rohkem kogemusi.
  • Asjadest on palju kergem vabaneda, kui inimestest.
  • Siis tuli elu mulle appi. Kui õnn minu sees otsis teed, tuli sündmus, mis tegi mind õnnelikuks. Kui valu püüdis end ilmutada, tuli sündmus, mis tegi haiget. Elu aitas mul väljendada oma olemust.
  • Mitte keegi ei saa kelleltki teiselt nõuda, et teda mõistetakse. Suur õnn on seegi, kui mõistad iseennast. Seetõttu ehk tulebki meil üksteist lihtsalt usaldada.
  • Kas elus kaobki kõik nii märkamatult? Nagu kadus ka Kirsika joonistamisoskus. Ei, see ei olnud oskus, mis kadus. Oskus jäi alles, ainult Kirsika hing ei julgenud enam Kirsikast välja tulla just nagu keegi oleks tõmmanud talle piiri ette.
  • See, kes elab pidevalt päevast päeva vastasseisu keskel, muutub ka ise vastaliseks ja hakkab nägema olematuid vastaseid.
  • Mis oli, oli olnud, ja kui arvelaual võidud ja kaotused kokku lükata, oli ilusat siiski inetusest rohkem.

9/10.

Madeline Swan “Kasside kummaline ajalugu”


  • Kassid ei saa endile ise toitu osta, kuid nad oskavad õpetada inimesed õiget kaubamärki valima.
  • Mida enam keiser oma kasse tundma õppis, seda enam ta neid armastas.
  • Vana islami pärimuse kohaselt oli prohvet Muhamed suur kassiarmastaja. Ta olevat jutlusi pidades kassi süles hoidnud.
  • Kirikupead polnud kunagi selle vastu, et kloostris oleks kass. Kuid koerad, ahvid ja isegi kodustatud jänesed võisid kommuuni elu häirida. Kassi usuti käituvat väärikalt ja seega ta ei seganud kedagi.
  • Sajandeid oli kass nõidade abiline ning sümboliseeris pimedust ja kurjust. Pärast piinamist jõudis ta aga läbi veidra teekonna selleni, et temast sai pigem armastuse, kui viha objekt, teda tunnustatakse, mitte ei tõrjuta, ta on lemmikloom, mitte nuhtlus. Oli see alles pöörane teekond.
  • Kirjanike ja kasside vahel võis leida mitmeid sarnasusi. Kirjanikud on endassetõmbunud, pigem üksildased inimesed, kel on raske oma tundeid hõlpsalt jagada või isegi koera pakutavat armastust vastu võtta. Seega sobivad kassid kirjaniku loomusega paremini kokku.
  • Hoidu naise eest, kellele ei meeldi kassid. (Voltaire)

5/10.

C. S. Lewis “Ühe valu anatoomia”


  • Räägitakse, et õnnetu inimene vajab meelelahutust – midagi, mis viiks ta oma mõtetest eemale. Vaid niivõrd kui surmani väsinud mees vajab külmal ööl lisatekki! Pigem lamab ta voodis värisedes, kui tõuseb üles ja läheb seda tooma.
  • Vahel ma mõtlen, et häbi, lihtne, kohmetu, arutu häbi on sama suureks takistuseks headele tegudele ja siirale õnnele kui kõik meie pahed.
  • On kerge öelda, et köis on tugev, kuni kasutad seda vaid karpide sidumiseks. Aga mis siis kui peaksid rippuma selle otsas kuristiku kohal? Kas ei avastaks sa siis esimest korda, kui palju sa teda tegelikult usaldad? Samuti on inimestega.
  • Tegelikkus on kainelt võttes väljakannatamatu.
  • Kui mu majake on kokku varisenud üheainsa hoobi peale, siis on põhjus selles, et ta oli kaardimajake.
  • Kui oled õppinud lahendama ruutvõrrandeid ja suudad seda nautida, siis ei anta sulle neid enam. Õpetaja suunab sind uute ülesannete juurde.
  • Kurbus aga, nagu ilmneb, ei olegi seisund, vaid protsess.
  • Kas ei tee me sageli viga veel elavate inimeste suhtes, kes on koos meiega samas ruumis? Me räägime ja suhtleme mitte inimese endaga, vaid pildiga, lausa lühikokkuvõttega, mille me oleme teinud temast oma mõistuses? Ja ta peab sellest üsna tugevasti erinema, enne kui me seda asjaolu märkame. Tegelikus elus on inimesed sõnad ja teod, kui neid teraselt jälgida, vaevalt kooskõlas tema “iseloomuga”, sellega, mida meie peame tema iseloomuks.
  • Puhtast mõistusest koosnev ühiskond või kooslus ei oleks külm, igav ja troostitu.

6/10.

Jaan Kaplinski “Kust tuli öö”


  • Me ei pääse juttudest välja, isegi siis, kui need jutud on veel valmis saamata ja kirja panemata. Jutud on nad ikka, jutud oleme me ikka ja peame elama oma jutuelu nii hästi kui oskame. /…/ Me võime ise valida loo ja selle, mis tegelane me selles loos oleme. Me võime oma lugusid ja rolle ka vahetada.
  • Kõige pindmine kiht on see, mis tuleb väljaspoolt – muljed, pildid, helid. Selle all on mõtted, kujutlused, vist ka mitu kihti. Veidi sügavamal on meeleolu, enesetunne. Ja veel sügavamal on midagi, millest ma julgen öelda, et see on elutunne, võib-olla elu enesetunne (enesetunnetus) meis.
  • Et olla hea ühiskonna liige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.
  • Kuidagi rumal on jõuda väljapääsuta hingehädasse sellepärast, et oled jonnakalt tahtnud, et maailm oleks teistsugune, kui ta on, ja vihkad teda, et ta on, nagu on.
  • Meie ajal on asjad sümbolid, märgid, millega tähistame oma unistusi või edu omavahelises võistluses.
  • Ma tahaksin uskuda, et naised mäletavad riideid paremini kui mehed. See klapiks minu kujutlusega: naisele on tema keha ja kõik, mis otse sellega seotud, tähtsam kui mehele. Naine elab rohkem enda poole, mees väljapoole.
  • Keha on midagi, mis meid kõige otsemini ja jõhkramini eluga seob, midagi, mida on väga raske unustada – niisiis jääb üle vaid teda peita, teha temast midagi muud.
  • Olen kirjutanud, nagu oleks inimesel vaid kaks olekut, laps ja täiskasvanu, ja üks liikumistee nende kahe äärmuse vahel. Aga vahest on olekuid ja võimalusi tegelikult rohkem? Vahest on peale edasi-tagasi suuna veel ka vasakule-paremale ja üles-alla suund? Vahest on olemas kolmas võimalus, võimalus olla ja elada, olemata päriselt ei laps ega täiskasvanu?
  • Ma ei kirjuta midagi juurde, ma kirjutan ära. Ära südamelt, ära mälust. Ja mida rohkem ma kirjutan, seda kergem mul hakkab, seda väiksemaks saab mu koorem. Panen ta teiste inimeste, maailma õlgadele, aga vaevalt maailmal sellest raskem on. Minu koorem lahustub maailmas nagu saast ookeanis. Ja selle ookeani puhastusvõimet ma usun.
  • Ma ei usu, et meile meeldiks olla laps, niisugune, nagu lapsed enamasti on. Aga et me kõik oleme lapsed olnud, peame selle tegeliku lapsepõlve unustama, maha vaikima, asendama müüdiga, muinasjutuga. Meie, täiskasvanute maailmas asendab lapsepõlve lastekirjandus. Ma usun, et tegelikult on suur osa, vahest isegi enamus lastekirjandust kirjutatud meie endi jaoks, meie veenmiseks, et lapsepõlv on midagi huvitavat, süütut ja naaivset. Mõnevõrra on lastekirjandus ka propagandakirjandus, mis peab lastele selgeks tegema, millised nad olema peaksid või õigemini, millistena nad peaksid suurte ees esinema.

7/10.