Tag Archives: Tolkien

J. R. R. Tolkien “Kääbik”


kääbik

  • Väsimusest hoolimata oleks Bilbo hea meelega siin natuke viivitanud. Haldjate laul juuniöö tähtede all on midagi niisugust, millest keegi, kes sedasorti asjadest hoolib, ei raatsi ilma jääda. Ühtlasi oleks ta meelsasti tahtnud korraks isiklikult kõnelda nende olevustega, kes nähtavasti teadsid ta ees- ja liignime ja kõike, mis temasse puutub, kuigi ta polnud neid iial varem näinud. Huvitav oleks olnud kuulda nende arvamust käsiloleva seikluse kohta. Haldjad teavad palju ja nende tõul on hämmastavalt hea nina uudiste peale, ja kõik, mis ilmamaal ning rahva hulgas juhtub, levib nende juures kähku nagu voolav vesi või rutemgi veel.
  • See oli väga vaevaline, aga ühtlasi vaikne ja vargne minek. Ei olnud siin enam naeru, laulu ega kandlemängu, ning uhkus ja lootus, mis oli nende südames tärganud, kus nad järve ääres vanu kangelaslaule kuulasid, muutus närivaks masenduseks. Nad teadsid, et nende teekond on lõpule jõudmas ning et see lõpp võib väga hirmus olla. Ümbrus muutus kõledaks ja viljatuks. /…/ Rohtu oli vähe ja peagi polnud enam näha ainustki põõsast ega puud, ainult mustunud kõrretüükad kõnelesid sellest, et neid siin kunagi oli olnud. Nad olid jõudnud Lohekõrbe ja nad olid sinna jõudnud kurval sügiskuul.
Advertisements

J. R. R. Tolkien “Kuninga tagasitulek”


  • “Öö tuleb. Paistab nagu oleks mu vere soojus ära röövitud.”
  • “Ma ei ole üldse sõdalane ja mulle ei meeldi lahingust mõeldagi, aga ühe sellise piiril ootamine, millest ma mööda ei pääse, on kõige hullem”.
  • “Kas sa mäletad seda jänkujussi, isand Frodo,” küsis Sam. “Ja meie pesa sooja kalda all pealik Faramiri maal, tookord, kui ma olivantsi nägin?” “Ei ma kardan, et mitte Sam,” ütles Frodo. “Õigupoolest ma tean, et sellised asjad juhtusid, aga ma ei näe neid. Ei toidu maitset, ei vee tunnet, ei tuule häält, ei ühtki mälestust puust või rohust või lillest, ei mingit kujutlust kuust või tähtedest ei ole mulle alles jäänud. Ma olen alasti pimeduses, Sam, ja pole mingit varju minu ja tulesõõri vahel. Ma hakkan seda nägema ka ärkvel olles ja kõik muu tuhmub”.
  • “Suur vari on lahkunud,” vastas Gandalf ning pahvatas naerma, ja tema hääl oli nagu muusika või vesi kuivanud maal; ja kuulates tuli Samile pähe mõte, et ta polnud terve ilmatu aja kuulnud naeru, rõõmu puhast heli. See langes ta kõrvu nagu kõikide rõõmuda kaja, mida ta iial oli tundnud.

9/10.