Tag Archives: Petrone Print

Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa “Kaks armastuslugu”


ghgh.jpg

  • Ma armastan maailma. /…/ See on meie üks ja ainuke maailm. See on meie kingitus ja me peaksime seda miljon korda enam hoidma. Kogutud raha ei saa surres kaasa võtta, aga nähtud maailm on kingitus iseendale.
  • Mina oma sõgedas kangekaelsuses ja lahkumisest keeldumises panin paika oma vanemate saatuse. /…/ Kangekaelsus andis mulle elu.
  • Üle kõige tahan ma olla eikellegitütar.
  • Ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla nii nähtamatu, et õhkki ei liigu, kui ühest kohast teise minna. Ma õppisin kuuldamatult käima ja nähtamatult mõtlema. Kui sellest kõigest kasu ei olnud, õppisin ma mitteollatahtmise valusat kunsti.
  • …sest mitte keegi ei taha olla see, kelle juuresolekul see lahti läheb. Sest see on raev, millel ilma vaatajateta ei ole mingit mõtet.
  • Ma ei tea, mida minu põlvkonna laste vanemad mõtlesid. /…/ Ma ei tea, mida tähendasid neile lapsed, mida tähendas neile laste kasvatamine. Lastega igatahes ei olnud sel kuigi palju pistmist. Me oleme katkised inimesed ja meie suurim lootus siin ilmas on oma lastest vähem katkised inimesed kasvatada.
  • Kui ma kuskilt midagi laenan, töötan selle enda sees läbi ja leian omaenese tõlgenduse. Oluline on teekond, otsingud, iseendale väljakutsete esitamine ja nendega hakkamasaamine. Nende ületamine.
  • Mu kodu ei ole ükski koht. Mu kodu on mõned vaated selles maailmas, ühe mulla maitse ja üks inimene, mu tütar. Olen rõõmsalt ja ebaeestlaslikult juurteta.
  • Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne.IMG_20190916_203121

 

Advertisements

Tui Hirv “Minu Reykjavik”


rey

  • “Ma muudkui joonistan ja joonistan ja lasen vaimu vabaks. Siis ma valin välja joonistuse, milles ma näen teatud energiat, pinget, mis mulle huvi pakub ja millel on sisemine keel, mida ma alateadlikult otsin. See tuleb just siis esile, kui ma niimoodi kohmakalt joonistan. Ma ei näitaks elu sees neid joonistusi näitustel, kuigi mõned teevad ka seda. Kui ma siis seda energialiiki taga otsin, vaatan ma neid joonistusi uuesti. Ma näen, kui vaba ma seal olen.” /…/ “Mulle meeldib olla argine, kehalt kulunud, aga ajada oma asja kuldses ümbrises.”

Jaana Davidjants “Minu Berliin”


berlin

  • …graafilisel disainil on teadupoolest vähe pistmist spontaanse pintslitõbmega, pigem matemaatika ja süstemaatilisusega.
  • Mina olen külma ja pimedaga harjunud, aga Argentina sõbrad kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
  • See, kuidas linn kõigi nende kunstnikega koos püsib, jäi mulle mõistatuseks. Kes teeb ära kõik teised tööd? Mõtlesin hirmuga, et kui peaksin sattuma kiirabisse, võtaks mind arvatavasti sealgi arsti asemel vastu mõni muu disainerist ametivend. Ja kui paneksin tänaval toime mõne sigaduse, hakkaks politsei minuga ilmselt vestlema InDesigni viimastest nippidest.
  • Berliini näol näis tegu olevat millegi saaretaolisega Saksamaal. Kohalikud suhtusid ülejäänud Saksamaasse tihti põlgusega. /…/ Ülejäänud Saksamaa ei näinud jällegi boheemlaslikku ja pidevalt pankrotis olevat Berliini paremas valguses.
  • Ma ei suutnud uskuda, et minu tööks on tuhandete lahedate ja inspireerivate illustratsioonide vaatamine, nende korrastamine ning raamatuteks ja trükisteks vormimine.

Maimu Berg “Moemaja”


moemaja

  • Põlise tallinlasena mäletas Betti hoopis teistsugust Viru väljakut, hoopis teistsugust Kadrioru trammipeatust, hoopis-hoopis teistsugust Mustamäed. Kadunud maailma, kohti, maju polnud mõtet taga leinata. Leinata tasus vaid inimesi, kuid mida vanemaks Betti sai, seda vähem puudutas teda kunagiste tuttavate lahkumine, ainult väga lähedaste inimeste puhul oli teisiti, aga neid Bettil kuigi palju polnudki. Esialgu Betti imestas oma kalestumist, hiljem seletas seda aja üha kiireneva vooluga, milles kõik asjad ja inimesed istusid nagu tsentrifuugis ja aeg-ajalt paiskus mõni neist välja olematusse.
  • …kord oli ta Silvile pihtinud, et seal, Siberis, kehvades oludes koos armastatud mehega, muu maailma tühisusest, naeruväärsetest muredest ja rutust ära lõigatuna olid möödunud tema elu kõige õnnelikumad aastad.
  • Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas – see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada.
  • Silvi polnud pealtnäha emalik tüüp, aga just sellised, veidi jahedad ja igas olukorras rahu säilitavad naised on sageli just eeskujulikud emad.
  • Päev Riias oli vaba ja ta veetis selle peamiselt linnas ringi kõndides. Laiade tänavate, uhkete juugendmajade ning kesklinna kena pargiga Riia oli Bettile alati meeldinud nagu ka lätlased, kes väga paljus sarnanesid eestlastega, ometi oli midagi nende silmades, näojoontes ja ilme pehmuses ainult neile, lätlastele omast. Eriti sümpaatsed tundusid läti mehed, pikakasvulised, aeglased ja leebed, mahedal häälel kõnelemas eestlaste poolt täiesti põhjendamatult inetuks peetud läti keelt.

Loone Ots “Mustamäe valss”


mustamäe-valss

  • Noore inimese jaoks võib surm tunduda romantiline, osa elu maailma avastamisretkest. Tegelikult on jube, kui pöördumatuks iga inimese lahkumine jääb. Piir on vahel ja üle selle pole võimalik suhelda, kui, siis unenäos. Elasin aastaid läbi üht ja sama stseeni: unenäo-Kaja tuleb kuskilt päikesevalgusest mulle vastu, naeratab, ja teatab: “Ma ei ole surnud! Ma elan, vaata!” Päriselus… Jäin ennast süüdistama: oleksin pidanud oma sõpra rohkem armastama, teda rohkem toetama, temaga rohkem suhtlema. Kindlasti mõtleb iga mahajääja, mida oleks ta saanud teisiti teha, et äramineja seisatanuks. Panen lugejale südamele: ärge oodake heade sõnadega, ärge kartke näidata tundeid, ärge unustage lähedasi. Muidu võib juhtuda, et kõik ilus, mida sooviksite jagada, jääb hiljaks.

Marje Aksli “Minu Moldova”


minu_moldova

  • Kuigi rahvuslust peetakse tihti negatiivseks nähtuseks, arvavad paljud Moldovas elanud välismaalased, et Moldova muutuks hulga rõõmameelsemaks riigiks, kui vaid moldovlased ise veidigi oma riigist hooliks. Ja kui rahvas tõesti oma riigist hooliks, ei nad hääletaks inimeste poolt, kes ei oska sõnagi rumeenia keelt ja kelle esmaseks huviks on täita vaid oma taskuid. Kui moldovlased hooliksid oma riigist, tõstaksid nad valju kisa, et maksumaksjate raha kasutatakse mälestusmärgi ehitamiseks Nõukogude Liiduga liitmisele. Siis kasutaksid nad oma raha hoopis lagunevate koolide ja haiglate renoveerimiseks ja võib-olla ostaksid rõõmsamalt Moldovas tehtud asju ega peaks selle pärast välismaale tööd otsima minema. Võib-olla ei ole rahvuslus üldse paha asi.
  • Moldova naised pühenduvad kodule, lastele, mehe eest hoolistemisele. Neil pole isiklikku elu ega karjäärivõimalusi. Nad on kuni meheleminekuni ilusad, saledad ja seksikad. Ja nad kaitsevad oma traditsioonilisi rolle väitega, et Lääne mehed just tahavadki Ida-Euroopa häid ja ilusaid naisi endale kaasaks. Justkui oleksid nad muinasjutuprintsessid, kelle ainuke eluunistus on saada mehele.