Monthly Archives: november 2015

Haruki Murakami “Norra mets”


9789985332047.jpg(1)

  • Sest ma olen selline inimene, kes ei saa asjadest muidu aru, kui peab selle absoluutselt kõigest sõltumata tekstina üles kirjutama.
  • “Ma olen palju sügavamas segaduses, kui sina arvad. Sünge, külm, segaduses.”
  • Miks peab ööseks lipu alla laskma, mina küll aru ei saanud. Sest et öösel kestab riik ju ikka edasi ja öösel tööl olijaid on ju ka palju.
  • “Vähemal või rohkemal määral on meil kõigil see tunne,” ütlesin ma. “Me kõik proovime end väljendada, aga ei suuda seda adekvaatselt teha ja lähme sellepärast endast välja.”
  • Aga kui aus olla, siis tüdrukud, keda Naoko kaasa tõi, olid küll armsakesed, aga minu jaoks veidi liiga kõrge klass. /…/ See, mida Naoko kaasatoodud tüdrukud oma armsakeste peade sees mõtlesid, jäi minule täiesti arusaamatuks. Ma mõtlen, et küllap jäi neile omakorda mõistetamatuks, mida mina mõtlesin.
  • Kui praegu selle peale tagasi mõelda, siis oli see üks veider aeg küll. Otse keset elu keerles iga viimne kui asi surma ümber.
  • Ta hing oli üllatamapanevalt aadellik, ning samas parandamatult madal. Inimesi valitsedes liikus ta kergelt aina edasi, samas kui tema hing püherdas üksildaselt mülkases poritiigis. Mina tundsin tema sisemise vasturääkivuse selgelt ära ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks teised tema sellist tahku näha ei suutnud. See mees elas kammitsetuna põrgusse, mille ta ise oli loonud.
  • “Mulle meeldib, kuidas sa räägid. Nagu värviks püüdlikult seina.”
  • …meil puudub kindlustunne, et ka välismaailm meid niisugustena võtab, nagu meie end näeme.
  • “Mida õieti tähendab teist inimest armastada?”
  • Asja teeb tema puhul eriti keerukaks see, et tal on palju igasuguseid probleeme üksteisega nii läbi põimunud ja kunst on selles, kuidas neid ükshaaval lahti harutada. Selle lahtisõlmimiseks võib kuluda väga kaua aega, aga võib juhtuda ka, et millegi tõukel laguneb see kõik korraga koost.
  • “Aga midagi oli juba kadunud. Mingi selline energiakera moodi asi oli kehast juba kadunud.”
  • Meie suhe oli tavalisest mehe-naise suhtest üsna erinev. Selline suhe, nagu oleks kuskilt kohast kehasid pidi kokku kasvanud. Kui üks ka mingil hetkel eemal on, siis veab mingi eriline külgetõmbejõud teda sinna tagasi, kust ta tuligi.
  • “Miks sulle ainult sellised inimesed meeldivad?” küsis Naoko. “Me oleme kõik nupust nikastanud, kruvid logisevad. Ei seisa korralikult vee peal ja vajume tagasi põhja, nii mina kui Reiko-san kui Kizuki-kun – me kõik ühtemoodi. Miks sulle normaalsemad inimesed ei meeldi?”
  • Mõtlen, et katsun jälle ühe päeva korralikult ära elada.
  • Mul on olemas ka sellised inimesed, kellega tahan vastastikku mõistmist saavutada. Aga mis puudutab ülejäänud inimesi, siis ei saa tõesti midagi parata, kui nad teatud määral minust aru ei saa. Annan alla.
  • Temaga koos olles oli mul tunne, nagu minu elu oleks taseme võrra kõrgemale sikutatud.
  • “Ma arvan, et ei tohi kõiki asju niimoodi hirmus tõsiselt võtta. Kedagi armastada on üks imeline asi ning kui see tunne on siiras, ei ole kedagi kuhugi labürintidesse heidetud.”
  • Vahel üritad Sa elu liiga oma tahtmise järgi painutada.
  • Ainus, mis me võime, on see kurbus lõpuni kurvastada ning sellest midagi õppida, ning see, mida me sealt õppinud oleme, ei aita meid järgmise etteennustamatu kurbuse puhul karvavõrdki.
  • “Usun, et sul on raske, aga saa tugevaks. Kasva suureks, saa täiskasvanuks. Lahkusin pansionaadist selleks, et seda sulle öelda. Sõitsin kogu tee selles kirstutaolises rongis sinu pärast maha.”

Viidad mujale:

Raamat ja Kuu

Sirp

Advertisements

Kaido Pajumaa “Jalutuskäigud sisekosmoses”


jalutuskäigud-sisekosmoses

  • Meie tajutav maailm meie ümber on paratamatult juba juhtunud, me ei saa seda vahetult muuta. See ei pruugi meile küll meeldida, aga muuta seda ka ei saa.
  • Võib-olla oled sa hoopis laine vannis, mis liigub teatud suunas, ja püstitasid juhuslikult eesmärgi, mis oli kooskõlas sellega, kuhu hoovus niikuinii liikus. Sa jõudsid küll eesmärgini, mis tekitas sinus tunde, et sina saavutasid selle, aga tegelikuks põhjuseks oli hoopis hoovus, mis sind sinna punkti kandis.
  • Me ei ole siin maailmas üksi. Ja kuigi me ei ole siin maailmas üksi, elame sageli siiski sel viisil, nagu oleksime siin maailmas üksi.
  • On olemas muusika tehnoloogia (brain wave entertainment), mis võimaldab end viia erinevatesse aju režiimidesse, et paremini lõõgastuda ja välja puhata.
  • Ma tegin nii palju, kui oskasin, sest lihtsalt rohkem ei osanud.
  • Kas see pole mitte lihtsalt üks tunne, mis sinust laviinina üle käib ja mida sa ekslikult elu armastuseks nimetad?
  • Meil kõigil on oma probleemid, olgu need siis pärit eelmistestsuhetest, kooliajast või lapsepõlvest. Aga meil puudub õigus panna teine inimene vastutama meie probleemide eest. See lihtsalt ei ole õige, sest lisaks sinu probleemidele on teisel ju omad probleemid, millega tegeleda.
  • Me ei teadvusta endale, kes me tegelikult oleme, ja laseme seetõttu ümbritseval maailmal endale haiget teha. Me usume lihtsameelselt, et maailm on meist eraldiseisev nähtus.
  • … tee kõik asjad korda, mis võimalik, kuid jäta kõik muud asjad rahule.

..

Ma luban tal olla, ole kuri, kui tahad

mind, kes ma olen, ei murra sa maha

sa endal teed haiget, no tee, kui sa tahad

sa jätad ju endast selle kõik meile maha.

..

Anita Moorjani “Minu imelise tervenemise lugu”


291

  • Minu jaoks ei eksisteeri mitte midagi enne, kui see on tekkinud minu eluvõrgustikku. Saan seda võrgustikku suurendada või kokku tõmmata kas oma kogemusi või teadvust avardades või siis piirates. Tundub, et mul on teatud koguses valikuid selle kohta, mida oma vaatevälja lubada. /…/ Teadsin, et mu elu eesmärk on eluvõrgustikku avardada.
  • Ainus asi, mida tuleb teha, on olla mina ise.
  • Me tahame nii väga teiste hulka sobituda. Ma ei mäleta, et mind oleks kunagi julgustatud olema mina ise või olema endale truu, nii nagu mind ei lohutatud, et teistest erinemine on täiesti lubatud.
  • …taipasin, kui karmilt olin kogu elu end kohelnud ja kritiseerinud. Mind ei karistanud mitte keegi. Lõpuks sain aru, et see olin mina, kes polnud andestanud, mitte keegi teine. Mina olin see, kes end arvustas, end maha jättis, ega piisavalt ei armastanud. Mul polnud midagi pistmist teiste inimestega.
  • Kõige tugevam olen siis, kui teen eluga koostööd, mitte ei tööta talle vastu.
  • Kuna me kõik oleme omavahel seotud, siis on võimalik jõuda sellisesse teadvuse seisundisse, milles teiste reaalsuste vilksatused immitsevad läbi meie käesolevasse hetke, sisenedes meie teadvusse, nagu oleksid nad mälestused.
  • Mind ei õpetatud ennast armastama või väärtustama sellisena nagu olen. Selle tulemusena polnud mul teistele eriti midagi anda.
  • Mulle näib, et meile pole ette nähtud unustada, kes me tegelikult oleme, ja et elu ei ole määratud olema nii keeruline. Tundub, nagu oleksime meie oma kohatute ideede ja uskumustega selle keeruliseks teinud.

Jaan Kaplinski “Poliitika ja antipoliitika”


1_1_473560

  • Olen mõelnud, mis on mu kirjutiste ühine nimetaja. Ma usun, et see on tasakaal. Olen püüdnud hoiatada nende ohtude eest, mis on kõige suuremad, ja need ohud on aja jooksul muutunud. /…/ Nii ei ole minu maailmapildis olnud üht kuradit, kelle vastu võidelda, kuri ja paha on minu meelest tulnud pigem sellest, et erinevate jõudude tasakaal on rikutud.
  • Meil on harjutud võtma julmusi ja vägivalda ajaloolise paratamatusena, millenagi, mis oli tarvilik või ei olnud oluline suurte eesmärkide kõrval, mis selle kaudu või sellest hoolimata saavutati.
  • Inimese usaldus inimese vastu on terve ühiskonna põhialuseid.
  • Meie asi ei ole tõestada, miks me oleme sellised, nagu me oleme, veel vähem seda, miks meid vaja on. Meie asi on olla, nagu me oleme, püüdmata olla keegi teine ja nõustumata olema keegi teine.
  • Mitmel pool on inimesed sukeldunud oma minevikku, oma ajaloo avastamisse ja ümberkirjutamisse, oma kannatuste dokumenteerimisse, nii et neil ei ole küllalt huvi ega aega näha seda, mis toimub maailmas.
  • 1918 ja 1940 aasta kogemustest aitas meile täiesti. Siitpeale on eestlased, lätlased ja leedulased tundnud end otsekui normaalsed inimesed, kes on sunnitud elama hullumajas, kus hullud neid endasugusteks püüavad ravida. Oleme ka meie omaette mõelnud, kuidas ravida oma arutuid arste, aga ei usu, et suudaksime seda teha. /…/ Ainus reaalne võimalus on lahkuda hullumajast nii ruttu kui võimalik ja hakata elama läänemaises küpsemas ajalookogemuses.
  • Ma ise ei ole kristlane, tunnen end kõige kodusemalt taoistide ja buddhistide seas ega lase end häirida sellest, et mõned teoreetikud leiavad, et see ei tohiks nii olla. Isegi zen-kloostris pakutud toit maitses mulle paremini kui Euroopa liharoad. Usun, et minusuguseid inimesi on teisigi ja ma ei näe mingit põhjust, miks ma ei võiks olemas olla.
  • Igasugused vandenõuteooriad on mulle alati olnud vastumeelsed, paraku on vandenõusid ja salaoperatsioone siiski olemas.

Kristiina Ehin “Paleontoloogi päevaraamat”


paleontoloogi-päevaraamat

  • Ma kardan olla järgmine ohver, mul on poisipea ja natuke liiga suur koolivorm. Olen hajameelne ja mitte eriti seltsiv. Ma sobiksin suurepäraselt järgmiseks ohvriks. Aga ma arvan, et pinal päästab mu. Mul on välismaa pinal, mille nuppudele vajutades hüppavad välja kustukas ja teritaja. Nii ägeda pinaliga plikat ei julgeta kiusata.
  • “Kui teiega koolis midagi juhtub, mis teile üldse ei meeldi – ükskõik, kas tundub, et olete ise süüdi või mitte, – siis tulge lihtsalt koolist ära. Mantel pange selga ja müts pähe, koolikoti võite klassi jätta. Tulete koju ja räägite mulle. Mina lähen siis kooli ja lahendan selle asja ära. Teie ei pea minu pärast muretsema. /…/ Pidage alati meeles, et me isaga armastame teid, mis ka ei juhtuks. Isegi siis, kui teid peaks vangi pandama või juhtub midagi veel halvemat. Te ei pea meie armastust ära teenima. See on teil olemas.”
  • Mulle meeldisid poiste mängud ja poiste naljad ning üle kõige meeldis mulle paljude poiste otsekui kaasasündminud oskus hoida end intriigidest eemal.
  • See pinginaabri, parima sõbranna ja kaaslase otsimine kestab mul siiani. See on kestnud läbi elu. Muudkui otsid ja otsid silmadega inimhulgast seda õiget, vaatad võõrast inimest ja mõtled, et kas nad võiksid tunda ja mõelda ligilähedaseltki nii nagu mina. Kas nendega võiks olla mingi side, mingi teineteist täiendav ühisosa, mida on hakatud sõpruseks pidama.
  • Kui oskaksin, kirjutaksin koolide jaoks “Sõprussuhete loomise ja hoidmise grammatika”. See oleks minu meelest väga väärtuslik õppeaine.
  • Ta tahtis, et ma näeks tõelist teda. /…/ Aga mina nägin iseennast, oma õnnest ja varem tundmata erutusest valutavat kätt. Ja mu printsessikoorik – kilomeetripaksune jääkelts minu ja mõne vastassoo esindaja vahel – polnud hakanud veel sulama.
  • Tol ajal ma ei teadnud, et saab ka hoopis vabamalt ja rõõmsamalt laps olla, hoopis sõbralikumalt teistega läbi saada, kasvada ja õppida.
  • Helgi julge pilk ja rahulik energiline olek sisendasid minusse võitlusvaimu. Sain vabamaks, lennukamaks, julgemaks, loomulikumaks ja kuidagi heledamaks.
  • Elada tahad? – Jah. – Siis pead leppima sellega, et mõnikord on raske.
  • Äkki on kogu juurte otsimine nagu hoovõtt… hoovõtt minevikust, et kindlamalt kihutada.. oma elu ja armastuse poole?