Heljo Mänd “Üksteisest läbi ja mööda”


  • Ma polnud harjunud, et mu tütar oma eksimusi tunnistab. Kui tal need on olnud, on ta jätnud need alati enda teada. Vaatasin oma tütart uue pilguga, nii et ta näis hetkeks kahetsevat oma avameelsust, aga mingisugune teineteisemõistmine välgatas meie vahel.
  • “Ma armastan kududa värvilisi kindaid,” ütles kord mu kooliõde, “ja siis neid oma sõpradele saata. Viimane kord sain tänukirja: ma näen, et sul on tervis korras, sa teed lõbusaid kindaid.”
  • …ma teadsin, et ükski luuletus ei tohi sündida liiga äkki. Nagu ei tohi äkki sündida armastus, vaid peab pikkamööda küpsema, et oma rõõmu raskuses valmida.
  • Kui rumal ma olin! Kuidas ma ei taibanud, et just päikseline päev oli sulle väsitav, tegi sind rambeks ja kivikõvaks. Kuidas ma oma armastuses ei mõistnud, et sa olid maa, mis ammutab vihmast jõudu. Aga mina mängisin aina päikest ja kõrvetasin Sind oma kiirtega.

Heljo Mänd “Peidupagu”


  • Üksinda oli hea olla. Võis kirjutada nii palju kui tahtsid ja magada just siis kui unetukk peale tuli. Ja tuba korras hoida.
  • Ekke jäi Ekkeks. Ja hea oli, et jäi. Just säärasena oli ta ainuomane ja kordumatu.
  • Kas niimoodi märkamatult polnud ta ka kirjandusse tulnud? Täitnud väikeste kirjatükkidega lünka, mida teised polnud puudutanud, ja ühtlasi täitnud haljusega ka oma hingeaugukesi.
  • Olen nagu liblikas, kes ei suuda otsustada, kas mööduda takistusest paremalt või vasakult ning seetõttu põrkab takistusega kokku.
  • Ka ühekülgsuses oli oma võlu. Ühekülgsus oli mitmekülgsuse üks tahk.
  • Kui lubaksin endal olla keskpärane ja vahel ka läbikukkunud, siis see suurendaks mu võimalusi hüppeliselt. Nii et ma ei tohiks lasta ennast perfektsuse soovist kanda, vaid peaksin valima perfektsuse tõeliste asjade jaoks.
  • Inimene kannatab välja kõik, millel leiab mõtte olevat.
  • Hommik oli päeva algus ja algused on kõik puhtad ning ilusad. Siis ei ole päev veel jõudnud sinna midagi kompromiteerivat kirjutada.
  • Iga teatrietendus viis lähemale millelegi, mida ta ei osanud veel tunnetada.
  • Ma olen alati tahtnud jätta ukse avatuks, et vajaduse korral välja astuda. Olen tahtnud algusest peale hoida distantsi, või olla kõrvaltvaataja positsioonis.
  • Igaüks kahtlustab teises seda, milleks on ise võimeline.
  • Täna tehtud pisimgi heategu tähendab strateegilise punkti tabamist. Mõne kuu pärast võite selle kaudu edasi minna võitudele, millistest pole varem julgenud unistadagi.
  • Tavaliselt me ei tohi tajuda ühe Heraklese töö alustamisel kõiki raskusi, sest siis jätaksime asja sinnapaika.
  • See on hirmuäratav maailm. Pean kasvatama oma südames soojust ja armastust, et julgeksin olla sellises maailmas, kus on kõle ja külm.
  • Elu ei ole nii pikk, et raisata aega enese sees urgitsemisele. Alateadvus ongi selleks, et lükata hingepõhja asju, millega ei ole jõutud veel tegeleda.
  • Sõltuvusest loobumine toob pinnale midagi, mida see sõltuvus alla surus. Mis see on? Kas viha?
  • Niisama mõelda oli nagu kirjutamine õhku.
  • Miks ma pean mõtlema ainult negatiivsetes lagundavates terminites.
  • Seda unenäolist olekut igatses Raat ka ilmsi tunda, kiikuda otsekui maa ja taeva vahel, mitte liiga madalal ega mitte ka liiga kõrgel, tunda mõlemat, nii maa ligilähedust kui ka õhu imelisust.
  • Elu on ebaloogiline. Ei vasta meie ettekujutustele.
  • Alateadvus oli talle nagu piirid ette seadnud, pannud ta ristkülikusse, mille kolm külge olid naabriaedadega piiratud, ainult neljas, tänavapoolne külg oli avatud. Ent sinnaminek oli ohtlik.
  • Kas sa tahad kuulda omaenese irooniat: väikeste naiste maailm, kuhu meestel ei ole sissepääsu.
  • Miks juhtusin just täna vaatama filmi, kus kõik tegelased on suurte puuduste ja kompleksidega ning õnnetud ja rahulolematud. Ja kõigis on ka midagi head. See film painab mind.
  • Mulle on häiriv see, et mind ei taheta. Ka võõrad ei hakka minuga kergesti suhtlema. Võib-olla olen liiga otsekohene või olen ebameeldiv või mis iganes. Peaksin selle nähtusega töötama.
  • Andra ei mõistnud, et sünnipäevad olid lõõgastus, et sünnipäevad ei olnud üles ehitatud diplomitöö kaitsmisele. Seal arenes vestlus vabalt ja jõudis tasapisi sisukuseni, kui oli aega oodata.
  • Ükskõiksus võib olla ka eluterve tahtmine mitte teiste asjadesse sekkuda ja lasta igaühel oma teed käia.
  • Alati võib väikeseks tagasi minna ja olla jälle alguses, kui on selleks vaid tahtmist.

8/10.

Heljo Mänd “Pilgu puudutus”


  • Vaimne valmimine näis olevat lõputu. Mõnikord tundus Raadule, et ta lõpeb hoopis ise ära, nii nagu öö lõpeb hommikusse. Et varsti saab tema elu üheks maa ja rohuga ja siis on ta juba maa kookonis, maa rahus ja tal pole vaja ennast millekski pingutada.
  • Armastus, mis jäi Raadus välja elamata, sai nüüd kirjandus endale. Ja kuna kirjutamine andis armastust ka vastu, siis Raat muudkui kirjutas ja kirjutas, nagu ta oleks vihm, mis sajab lõputult.
  • Viiskümmend aastat oli Raat ehitanud enda ümber kirjandust nagu müüri, oli ladunud seda päev-päevalt kõrgemaks ja nüüd, kus ta oli silmini selle sees, tundis ta äkki seletamatut hirmu, et ei pääse enam müüri seest välja. Et kirjutamine ei olnudki nii õige nagu ta oli arvanud selle olevat. Et see oli hoopis meeleviga või koguni hullus või narkootikum, mis oli teda viinud järjekindla suletuse poole.
  • Maa peal oli ta justkui müüri sees, mis elu oli ta ümber ladunud, ja tal tuli puudu jõust, et müür ümber lükata.
  • Miks oli vihapilt tema juurde hiilsammul tagasi tulnud, leidnud prao, kustkaudu sisse pugeda ning elanud varjuta edasi? Aga nüüd ajab Raat vihapildi minema. Tema hing ei saa olla koliga täidetud pööning.
  • See oli areng, kui ta märkas oma vigu.
  • Ootamatult oli see poiss mulle meeldima hakanud. Ma olin ta hinge ära tundnud.
  • Kõik, mis inimesega toimub, saab valeks ikka tagantjärele.
  • Raat oli kirjutanud oma väikeseid luuletusi vaid enda rõõmuks, kui keegi – kes? – oli talle justkui sõnad ette sosistanud ja Raat oli need kibekähku üles tähendanud.
  • Keegi ei tohi kasvada kellegi külge, kes pidurdab liikumist.
  • Mõnikord asjad õnnestuvad, mõnikord mitte. Ebaõnnestumine võib olla sama väärtuslik kui õnnestumine. Või veelgi väärtuslikum. Võib juhtuda, et ebaõnnestumisest saab teeviit, mis suunab tõelise õnnestumise rajale.
  • Ma olin hiljem kahetsenud neid aastaid ja endale andeks andnud. Ent veel hiljem mõistnud – et ma pole vigu teinudki. Mu elu on mu vaimu väljendus. Ma pole praegu parem, mul on lihtsalt rohkem kogemusi.
  • Asjadest on palju kergem vabaneda, kui inimestest.
  • Siis tuli elu mulle appi. Kui õnn minu sees otsis teed, tuli sündmus, mis tegi mind õnnelikuks. Kui valu püüdis end ilmutada, tuli sündmus, mis tegi haiget. Elu aitas mul väljendada oma olemust.
  • Mitte keegi ei saa kelleltki teiselt nõuda, et teda mõistetakse. Suur õnn on seegi, kui mõistad iseennast. Seetõttu ehk tulebki meil üksteist lihtsalt usaldada.
  • Kas elus kaobki kõik nii märkamatult? Nagu kadus ka Kirsika joonistamisoskus. Ei, see ei olnud oskus, mis kadus. Oskus jäi alles, ainult Kirsika hing ei julgenud enam Kirsikast välja tulla just nagu keegi oleks tõmmanud talle piiri ette.
  • See, kes elab pidevalt päevast päeva vastasseisu keskel, muutub ka ise vastaliseks ja hakkab nägema olematuid vastaseid.
  • Mis oli, oli olnud, ja kui arvelaual võidud ja kaotused kokku lükata, oli ilusat siiski inetusest rohkem.

9/10.