Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?”


kas-süda-on-ümmargune-1-osa

See oli üks neid hetki, mida ma hiljem olen tagasi igatsenud, aga mida pole mitte kunagi uuesti juhtunud. Ma lamasin roidunult maas, vaatasin lumeharjadelt peegelduvat vikerkaart täiskuu ümber ja hingasin raskelt, nagu unes. Käes oli aeg, mil palved ja lubadused teoks saavad, see oli üles tähtedesse kirjutatud. Ainult et: mida lubada, mida paluda?

“Ma teen selle ära,” sõnusin ma, silmad kusagil tähtede taga avanevas tühjuses. “Ma jõuan kusagile, pääsen välja sellest hingeummikust!”

Mida kauem ma kuud vaatasin, seda enam valdas mind kerge ja lendlev tunne. Olin kehast väljas, lendasin tähtede vahele ja nägin taha vaadates lumist mäge. Seal kaugel lamas selili maas üks noor segaduses naine, kes palus kosmoselt elumuutust.

..

“Ja sa ei saa kunagi täiuslikuks, kui sul ei õnnestu lapsi saada,” ütleb ta. “Sa ilmselt õpid elama ilma nendeta ning su elu saab olema eriline – sest ilma lasteta naise elu peab olema eriline, imelik, unikaalne.”

..

“Üks tuksuv planeet ja üks pisike, kahekojaline süda,” kirjutan oma märkmikusse lühikese lause. Tean, et see tuletab mulle pärast kõik tähtsad asjad meelde, millest täna mõelnud olen.

..

Vesi lohutab alati, vesi aitab puhastel mõtetel pinnale tulla.

..

Taas on mul tunne, et keegi ülevalpool on mu loksutamisest loobunud ja mind hoidma hakanud.

..

Võib-olla on paljud asjad siin ilmas teistele enesestmõistetavad ega vajagi nende meelest selgitust, aga minul on see kammitsus hinges: justkui ma ei mõistaks, mis tegelikult toimub, justkui ma oleksin sattunud unenäkku, kus kõik teised leiavad tee, mis neile sobib, ainult mina ei oska.

..

Uni on jõgi, kuhu voolab mu sees kokku kõik, mis tähtis. Ja võib-olla kõik uned voolavad kokku sinna, mis tähtis: suurde ookeani, kusagile sinna, kust me oma elusid alustasime ja kus me neid lõpetame.