Monthly Archives: juuni 2009

Emily Bronte “Vihurimäe”


wutheringMe kõik lihtsalt peame lõppude lõpuks saama iseendaks.

.

“Ma ei oska seda väljendada, kuid kindlasti tunned sina ja kõik teised, et meie olemine on ja peaks olema ka väljaspool meid. Mis mõte oleks minu loomisel, kui ma eksisteeriksin ainult iseendas?” /Catherine.

.

“Tahaksin jälle olla laps, poolmetsik ja julge ja vaba ja naerda ülekohtu üle, aga mitte selle pärast hulluks minna.” /Catherine

.

Me tunneme mõnikord kaasa olenditele, kellel pole mingisuguseid tundeid ei enda ega teiste jaoks.

.

(Heathcliffi kohta) Ta ei suuda oma õigusi taastada, sest tal pole sõpru ning ta ei tea, et talle on ülekohut tehtud.

.

Hinne 7/10.

Advertisements

Jaan Kaplinski “Seesama jõgi”


seesama jogi_sHää inimene on tingimata naljakas, halb inimene ei ole.

.

Ta oli surnud ja pärat surma muutuvad inimesed kiiremini kui eluajal. Nad muutuvad müütideks, folkloorikangelasteks, selleks kellena neid tahetakse näha, sest nad ei suuda seda muutumist enam ise takistada, ei suuda öelda midagi õelat oma kiitjatele ja laitjatele.

.

Ta oleks tahtnud vanaisa aidata, talle mõnd hää sõna öelda, aga ei osanud. Nende peres ei olnud see kombeks. Siin ei räägitud kunagi sellest, mida teiste vastu tunti. Nende peres elasid ja surid kõik üksi, omaette nagu teod karbis. Kui keegi kogemata või meeleheites veidi oma pehmet ihu karbist välja sirutas, kohkus ta ise ja kohkusid teisedki.

.

Hirmul on palju nägusid ja kuna inimesel on ka hirm hirmu enda ees, siis ta varjab ka seda enda eest, mängib endaga keerulist teatrit, loob endast endale müüdi või õigemini aabitsajutu.

.

“Inimene peaks elama vähemalt kolmsada aastat, siis jõuaks midagi korralikult ära teha, need 70-80 aastat kuluvad nooruserumalustele, õppimisele ja plaanide tegemisele.”

.

Vahel oli nii, et mõtet ennast veel ei olnud, oli aga tema eel käiv ängistus.

.

“Te tegite äkki ukse lahti ja ma nägin seda maailma. Ja nüüd ma tunnen, et ma pean seal ära käima, pean seda nägema, käega katsuma, tundmaõppima. Ma ei saa teisiti.”

.

Tema, nagu paljud eestlased, oli endale selgeks teinud, et kõige parem on elada, kui lootust on parasjagu. Paha on, kui liiga vähe või liiga palju.

.

..mõttel, eriti sõnastatud mõttel on oma elu ja kui on kord liikuma pääsnud, liigub ta mingi loogika järgi, mida vaevalt saab mõista ja veel vähem kontrollida.

.

Äkitselt taipas ta, miks müstikud nii tihti on olnud ka erakud, on tõmbunud üksindusse, kloostrisse, metsa või mägedesse. Ei, asi ei olnud selles, et maailm on patune, räpane või eksitav, seda ta oli ja on küll, aga see polnud päämine. Päämine oli see, et teiste hulgas olles, teistega suheldes tuleb inimesel kanda oma rolle, olla see, kelleks kollektiiv on ta määratlenud, olla “tema ise”, mis mõnikord on väga kaugel sellest isest, tõelisest minast, mida müstik leida püüab. Ta sai aru, et tegelikult on temagi hoopis midagi muud kui see, kellena teda võetakse, kellena ta ise end võtab ja kellena esineb.

.

Äkki ta teadis, mis sõna siia sobib, mis sõnaga ta saab enda määratleda. Ta on vabadus, Vabadus. Kõik ON päriselt vabadus, ainult vabadus, kõik muu võib olla aga ei ole päriselt. Nüüd aga tuli jälle minna ja olla midagi, mida ta päriselt ei olnud. Aga ta tundis, et see ei ole enam raske, ta võis olla ka see, mida võis olla, kuigi päriselt ei olnud. Võib-olla kuulus see võimine tegelikult ka selle päriselt-olemise juurde. Aga see ei olnud oluline. See oli nagu näitemäng, nagu kõik kellenagi-olemine. Aga seda teades võis seda ehk kergemini võtta, keregmini mängida.

.

Ta ei olnud kunagi aru saanud, miks väidetakse, et inimene mõtleb sõnades. Oli ju alatasa mõtteid, mis olid päris selged, mida aga oli raske sõnastada. Ja sõnu, millest ei saanud mõtet, ei sündinud arusaamist. Mõtted ja nende sünd olid üldse kummalised asjad: enamasti tekkisid nad kusagil hämaras, sääl, mida alateadvuseks nimetati, ja tõusid aegamisi pinnale, muutusid selgemateks, omandasid kuju ja vahel ka nime.

.

Aga kas kodu ongi olemas, vahest oli kodu vaid illusioon, teekäija illusioon, kes vahel kuskil peavarju, toitu ja sõbralikkust leiab. Sõbralikkust aga ehk vaid sellepärast, et on teekäija, võõras, kellega ei ole veel põhjust tülitseda. Ega neil kodus tegelikult ei tülitsetud, aga vahel tundus, et kõik on kõigile veidi pahased, kuigi hoiavad oma pahameelt vaos.

.

Kas ei ole inimesed võõraste vastu vastu lahkemad ja tähelepanelikumad kui omaste ja vanade tuttavate vastu.

.

Ta seisis jõekaldal lõkke ääres pajupõõsaste vahel ja tundis, kuidas pisarad valgusid silmi ja jooksid mööda põski alla. Ning midagi mõtlemata, ainult suure tänutunde ja üllatuse võimuses laskus ta põlvili, pani käed kokku ja palvetas pooleldi sõnatult, pooleldi sõnades selle poole, keda ta nüüdki ei tihanud kuidagi nimetada. Ta teadis ka, mida paluda: usku, lootust ja armastust. Ja rahu, rahu, mis on Piiblis nii oluline sõna. Rahu. Ja oma hingele rahu paludes tundis ta, kuidas talle seda vaja oli, kui raskelt oli rahutus teda räsinud, kui kurnatud ja lõhkikistud ta tegelikult oli ja kuidas see kurnatus ja lõhkikistus oli rikkunud tema vahekordi teiste inimestega, oli teinud temast närvilise, hajameelse ja turtsaka noormehe, kellega ei olnud kerge suhelda. Tal oli korraga häbi ja valus sellepärast, mis ta oli, ja rõõm, et tajus võimalist sellest lahti saada, olla teistsugune..

.

Ta püüdis hingata rahulikult ja sügavalt ning keskenduda helgetele mälestustele. Neid nii palju polnudki: ta taipas äkki, et senises elus on olnud vähe niisugust, millest raskel hetkel kinni hoida. Aga mis elu see siis oli? Mis on väärt elu ilma helgete lohutavate mälestusteta? Kas ta üldse oligi elanud või ainult valmistunud elama?

Hinne 9/10.