Daniel Gottlieb “Armastuse õppetunnid”


Pilt

  • Kõik, mida armastame, pole igavene, kuid on meiega just selsamal hetkel.
  • Identiteet on nagu peotäis vett. Just siis kui arvame, et meil on midagi pihus, libiseb see meil sõrmede vahelt.
  • Asesõna “mina” on kirjutatud nähtamatu tindiga.
  • Ma tunnen oma tähtsusetust ja leian siis hirmu, seejärel kurbuse ja siis rahu.
  • Ülesanne on uskuda enda toimetulekusse.
  • Kaldume olema õnnelikumad, kui me oleme seal, kuhu me kuulume, mitte ei püüa jõuda kusagile, mis pole päriselt see, kes me oleme.
  • Kui ma räägin lastesse uskumisest, siis ei pea ma silmas usku, et nad ei põru läbi – sest nad põruvad. Ma ei pea silmas usku, et nad ei tee rumalaid otsuseid – sestr nad teevad. Ma pean silmas usku nende toimetulekuvõimesse.
  • Dwight ei paistnud olevat masenduses, ta oli pigem tühi ja kurb. Ta ütles, et pole rahul sellega, kuhu ta tüürib, aga ta ei teadvat ka, mida sellega ette võtta.
  • Turvatunne saabub siis, kui me ei karda enam omaenda mõtteid. Kui tunned ärevust, siis lihtsalt tunne seda. Kui su meel viib su pimedasse kohta, siis ole seal.
  • Kui ma vaatan end hulluks minemas, siis kes ma olen? Olen ma hull või hullu isiku hooliv vaatleja?
  • Kui meile antakse valida, siis me valime elu. /…/ Ja see oli lootusetuse kink. Ma poleks iial valinud elu, mis mul oli, kui mul oleks olnud lootust, et ühel päeval on mul elu, mida ma tahan. Kui vale lootus oli kõrvaldatud, valisin elu, mis mul oli.
  • See osa meist, mis on hing, on alati orb.
  • Kui ma end täielikult avan, siis kuidas jään ma ellu, kui mind tagasi lükatakse?
  • Kui pöörad tähelepanu sind ümbritseva maailma elujõule, siis hakkad tavaliselt nägema end osana sellest maailmast.