Monthly Archives: detsember 2013

Jan Yager “Kui sõprus teeb haiget”


index

  • “Mõnikord ma mõtlen, kui imeline oleks omada PARIMAT SÕPRA, kes tuleks sulle iga päev külla ja kes jagaks sinuga oma maailma.”
  • Kui seltskond on juba tekkinud ja toimib, kaasnevad emotsionaalsed ja sotsiaalsed tagajärjed, kui keegi otsustab sealt välja astuda.
  • Sõbraks saamine võib lükata lähedusprobleemiga inimese emotsionaalsesse keerisesse, pöörates kõik asjaosalised üksteise vastu. Kui sõbrad saavad aina lähedasemateks ja suhe muutub intensiivsemaks, tõusevad ka ootused teise käitumise suhtes. Nii on ka pettumus kerge tulema, kuid siis on see hoopis valusam, kui sõprussuhte arengu varasemas staadiumis.
  • Empaatia on võime mõista teise vaatenurka, omada tundeid, hoolida ja näidata üles kaastunnet – omadused, mida loodetakse peituvat sõbras, eriti ühes lähedases või parimas sõbras.
  • “Lapsepõlves tahtsin oma perekonnast eemal olla. Nad põhjustasid mulle ainult valu. Täna on mul raske lahkuda inimestest, kellega ma sõbraks olen saanud. /…/ Minu sees süttib midagi veidrat, mis teeb kellestki eemaldumise keeruliseks.”
  • Sõprus on valiv. Kui sõprus sinuga on nüüd teistele ebamugav, /…/ tuleb sõbra valikut austada ning edasi liikuda. /…/ See sõber võib üritada sind ja sõprust, mis teie vahel kunagi oli, mitte reeta, ent emotsioone ei ole võimalik ignoreerida.
  • “Oled sa teadlik, et suurimad ohud on selles, kui sa ei tunne midagi või ei tea, mida sa tunned? Viha aktsepteerimine võrdub tundmisega, võrdub teadmisega , kes ja mis me oleme.”
  • Hea sõprus – kontakt on tihe, sest mõlemad soovivad ja vajavad seda.
  • Sõber võib sõbra reeta, kui on mulje, et teda on juba esimese poolt reedetud. Sellisel juhul on reetmine tegelikult kättemaks.
  • Ideaalne sõber kombineerib omavahel õiged kogused abivajamist ja sõltuvust võimega olla üksi ja iseseisev. Sõprus on tema elus teretulnud, kuid ta ei koorma sellega ei sind ega oma teisi sõpru. Ta saab omaette hakkama või on piisavalt seotud ka teiste sõprade, pereliikmete ja kaaslastega, mis teeb teie sõpruse positiivseks lisaks teie mõlema elus.
  • Sina ei ole kadeduse objekt. Kadedus põhineb sellel, mida sinu edu ja eeskuju teise hinges tekitab. Sõber tunneb end sinust ohustatuma, seega võtab ta ette ainsa teo, mis pähe torkab, et kätte maksta. Ta kritiseerib sind, tõmbub sinust eemale, hoiab kiitusi tagasi, ignoreerib sind või teeb maha su saavutusi.
  • Kade sõber – keegi, kellega on vaja kuidagi toime tulla, keda on vaja mõista või kellele on vaja andeks anda.
  • “Suure osa minu elust on sõbrad täitnud kohta, mida minu perekond täita ei suutnud. Nendest saigi minu perekond.”
  • Lahendamata konfliktid põhjustavad pöördumatut vaenulikkust.
  • Mul on õigus omada hingekosutavaid, positiivseid ja usaldusväärseid sõprussidemeid.
Advertisements

Jeffrey Eugenides “Süütud enesetapud”


192

  • Enesetappude põhiolemus ei peitnud mitte kurbust ega salapära, vaid lihtsalt isekust. Tüdrukud otsustasid ise seda, mis tuleks jumala hooleks jätta. Nad muutusid liiga tugevateks, et meie seas elada, liiga enesekeskseteks, liiga selgeltnägijateks, liiga pimedateks. See, mis neist maha jäi, polnud elu, mis on alati etem kui loomulik surm, vaid täiesti labane rida igapäevaseid fakte: seinal tiksuv kell, hämar ruum keset päeva, ja inimese jultumus mõelda ainult iseendale. Ta aju on tuim kõige muu suhtes, võtab tuld ainult igast valuhetkest, isiklikest haavadest, kadunud unistustest. Kõik lähedased kaovad kuhugi nagu üle hiigelsuure jäävälja, kahanedes väikesteks täppideks, kes lehvitavad tillukesi käsi, kuuldekaugusest väljas. Seejärel visatakse köis üle tala, unerohi libiseb peopessa, milles on pikk valelik elujoon, aken tehakse lahti, gaas lülitatakse sisse, tehakse mida iganes. Nad sundisid meid osalema nende hullumeelsuses, sest me ei suutnud end tagasi hoida nende eksisamme meenutamast, nende mõtteid mõtlemast, kuigi saime aru, et ükski neist ei jõudnud välja meie juurde. /…/ Lõpuks polnud enam oluline, kui vanad nad olid või et nad olid tüdrukud, vaid ainult see, et me olime neid armastanud ja et nad ei kuulnud meie kutset, et nad ei kuule seda siiani, siinsamas puuonnis, kus me oma hõrenevate juuste ja pehmete kõhtudega kutsume neid välja neist tubadest, kuhu nad läksid, et igavesti üksi olla, üksi oma enesetapus, mis on sügavam kui surm ja kust me enam ei leia neid tükke, millest nad uuesti kokku panna.