Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”


11013

  • Kui professor ei teadnud täpselt, mida öelda, siis võttis ta sõnade asemel numbrid appi. See oli tema viis inimestega suhelda. Arvud asendasid talle tervituseks käe ulatamist, samal ajal olid need talle ka kaitset pakkuvaks mantliks. Mantliks, mis oli sedavõrd paks ja raske, et läbi selle ei olnud võimalik keha piirjooni aimata. Mantliks, mida ei saanud keegi tema seljast maha kiskuda ning mille kandmisest piisas talle, et end kindlana tunda.
  • “Mul ei ole midagi öelda,” vastas professor äkitselt ringi pöörates kõva häälega. “Ma mõtlen parasjagu ja mõtlemise ajal segamine on minu jaoks piinavam kui kägistamine. Tungida lubamatult kohta, kus arvud ja armastus kohtuvad on sündsusetum kui kellegi vannituppa piilumine.”
  • Kõik arvud kaugel sõbralikest näisid külmalt teineteisele selga pööravat ja ühisosa oli neil kõigest näpuotsatäis.
  • Tunne, et maapinda, mida toetas veel sügavamal olev maailm, hämmastas mind. Sinna minekuks ei olnud muud viisi kui järgneda arvude ahelale; seal ei olnud sõnadel mingit tähendust ning polnud vahet, kas suunduda sügaviku poole või pürgida kõrgustesse. Ainus kindel asi oli see, et ahela otsas on Tõde.
  • “Kui inimene oleks arvud ise leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid polekski vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid need juba olemas.”
  • Mina olin nende jaoks ajutine nähtus ning kui tuleb uus majapidaja, siis pole imeks panna, et unustatakse isegi minu nimi. Minuga on samamoodi – ka mina unustan järjest inimeste nimesid, kelle juures ma kunagi olen töötanud. Kui päris aus olla, siis uue tööandja juurde minnes olen ma uute reeglite ja muu meeldejätmisega sedavõrd hõivatud, et sentimentaalsusteks ei ole aega.
  • “Matemaatiline kord on just seepärast kaunis, et reaalses elus ei ole sellest mitte mingit kasu.”
  • Minu kujutlustes istus maailma looja kusagil kõrgel taevas ja kudus pitsi. Nii peene mustriga pitsi, et iga nõrgemgi valguskiir sellest läbi imbus. Selle kavand oli teada vaid kudujale endale – mitte keegi ei saanud mustrilehte ära näpata ega järgnevat kujundite kombinatsiooni ette aimata. Vardad kuduja käes liikusid kogu aeg.
  • Euleri arv oli kui pimedas sähvatav meteoriit või kui luulerida, mis pimeda koopa seinale kraabitud.

http://www.sakala.ajaleht.ee/976046/sobralikud-arvud

Moonika kirjutab: http://bookandmoon.blogspot.com/2014/06/yoko-ogawa-majapidaja-ja-professor.html

Andre Maurois “Kunst elada”


  • Romaani kirjutama asunud kirjanik ei tea täpselt ette, mida ta kirjutab. Kui ta seda sõna-sõnalt ette teaks, siis oleks tal romaan juba kirjutatud. Ta hüppab vette. Iga peatükk dikteerib talle järgmise. Teostus eelneb teadlikule tahtmisele.
  • Kavatsuse vormistamine on võib-olla vajalik, kuid kavatsus ei tähenda veel tegutsemist. /…/ Paljudel inimese elus väga olulistel juhtudel peame leidma tegutsemise labüründis oma tee, sest meil pole kaugeltki käepärast kaardi kõiki andmeid.
  • Vastastikuse armastuse algus on kõige meeldivam kõigest, mida inimene võib kujutleda hella, sulni ja kaunina. Siis on kristallisatsioon kahekordne ja kestab ka teineteise juures viibides. Kumbki tõuseb endast kõrgemale ja saab selleks, keda teine temas näha soovib. Kui see olukord jääb püsima, siis kujuneb sellest väga kaunis kooselu.
  • On kerge olla imeteldav, kui jäädakse kättesaamatuks.
  • Eneseharimine tähendab armastamiseks ettevalmistumist.
  • Mõned iseloomud on sündinud ustavaiks kas sellepärast, et neil on armastusest väga kõrge arusaamine, või sellepärast, et nad tunnevad end arglike ja kodustena.
  • Me pettume peaaegu kõigis inimolendeis. Kuid mõnel on olnud õnn kohata meest (või naist), kelle loomulikkus ja otsekohesus pole neile kunagi pettumust valmistanud, kes on tegutsenud peaaegu igas olukorras täpselt nii nagu nad on soovinud, kes ei ole neid hüljanud kõige masendavamalgi hetkel. Nad tunnevad seda imelist tunnet – usaldust.
  • “Ma olen siiski saanud oma osa elust ja ma olen elanud viiskümmend aastat sellest mälestusest.”
  • Võimalike tööde seast tuleb valida. Inimese jõul ja mõistusel on kitsad piirid. Kes tahab teha kõike, ei tee kunagi midagi.
  • Õppigem ära tundma oma autoreid. Nad erinevad tublisti meie sõprade omadest. Kirjanduses nagu armastuseski oleme üllatunud teiste valikust. Olgem ustavad sellele, mis meile sobib. Oleme ise selle suhtes parimad kohtunikud.
  • Tõeline lugeja varub endale pikki, üksildasi õhtuid, ta jätab sellele või teisele armastatud kirjanikule vabaks talvise pühapäeva pärastlõuna.
  • “Üksindus on kaunis, kui ollakse iseendaga rahul ja kui on olemas kindel ülesanne.”
  • Terav, kuid kiire etteheide teeb vähem kurja kui vaenulik ja pikalt torisev rahulolematus.
  • Mida te kardate? Teie osa on lühike ja vaatajaskond surelik nagu teie isegi.
  • “Kõigepealt ärge kunagi kartke. Vaenlasel, kes sunnib teid taganema, on samal ajal hirm teie ees.”
  • Kuid ärge öelge kunagi, et inimesed on halvad või kurjad, ärge öelge kunagi, et neil on selline iseloom. Otsige asja tuuma.
  • Kaebused iseenda üle võivad teisi ainult kurvastada. See tähendab lõppude lõpuks, et nad ei meeldi teistele inimestele isegi mitte siis, kui teised inimesed selliseid pihtimusi otsivad ja neile näib meeldivat teisi lohutada. Sest kurbus on nagu mürk – teda võib armastada, kuid ta pole kunagi meeldiv ja lõpuks saavutab ülemvõimu ikkagi kõige sügavam tunne. Igaüks tahab elada ja mitte surra ning ta otsib neid, kes ütlevad ennast rahul olevat või näitavad ennast rahulolevatena.
  • Inimene võib olla teiste hädade vastu tundlikum, kui iseenda hädade vastu ja seda ilma vähimagi silmakirjalikkuseta.

343

Virginia Woolf “Olemise hetked. Märkmeid möödanikust”


olemise-hetked-märkmeid-möödanikust

  • Osalt selle tõttu, et ma ei käinud kunagi koolis, ei võistelnud kunagi mitte mingil viisil teiste omavanuste lastega, ei ole ma ka kunagi saanud oma andeid ja puudusi teistega võrrelda.
  • Arvan, et tugev tunne jätab kindlasti jälje ja tuleb ainult avastada, kuidas end sellega uuesti siduda, nii et me saaksime oma elu algusest peale uuesti läbi elada.
  • Igas päevas on palju rohkem mitteolemist kui olemist.
  • Alles sõnadesse pannes muudan ma selle tervikuks, terviklikkus aga tähendab, et see on kaotanud võime mulle haiget teha; võib-olla seetõttu, et mu valu sellega kaob, panengi ma suure rõõmuga need murtud tükid uuesti kokku. See on võib-olla suurim nauding, mida olen kogenud. See on õndsuse tunne, mis saabub siis, kui ma kirjutades avastan, mis millega kokku kuulub.
  • Peame tundma, et kõik läheneb ja seejärel kaugeneb, muutub suuremaks, siis väiksemaks, möödudes tollest väikesest olendist kord kiiremini, kord aeglasemalt, peame tundma, et miski pani tüdruku liikuma, kihutas tagant seda väikest olendit, kihutas tagant tema jalgade ja käte kasvu, sest tüdruk ei olnud võimeline seda peatama ega ka muutma: nii nagu sunnitakse taime mullast kerkima, kuni võrsub vars, kasvavad lehed, paisuvad pungad.
  • Ema oli üks neist, kelle nähtamatu kohalolek mängib lõpuks nii suurt osa inimese elus.
  • Ma näen ennast kalana voolus: vool tõmbab mind kaasa, vool hoiab mind paigal, kuid ma ei suuda seda voolu kirjeldada.
  • Little Holland House oli seega tema haridus. Seal õpetati talle osa võtma väljapaistvate meeste elust, nii nagu tütarlapsele kohane: ta pidi neile teed valama, serveerima maasikaid vahukoorega, kuulama andunudlt ja lugupidavalt nende tarku mõtteid.
  • Nad olid kahekesi nagu päike ja kuu: ema positiivne ja otsusekindel, Stella – päikese valgust peegeldav satelliit.
  • Minevik tuleb meelde ainult siis, kui olevikuline elu kulgeb nii sujuvalt, et sarnaneb veevooluga sügava jõe pinnal. Siis on võimalik vaadata pinna alla sügavikku.
  • Olevik peabki olema sujuv, harjumuspärane.
  • Suhetel naistega on meeste elus tähtsusetu osa, seletas ta, millel ei ole kõige vähematki pistmist nende auga – nende renomeega teiste meeste silmis. Ma olin uskumatult, kuid mitte täiesti naiivne. Ma ei teadnud midagi tavaliste meeste elust ja arvasin, et kõik mehed armastavad ainult ühte naist nagu minu isa ja kaotavad oma au nii nagu naisedki, kui nad ei ole vooruslikud.
  • Ma arutasin, et kui elu tõesti tõuseb tagajalgele ja annab hoope, siis tuleb endalt see maha raputada; et keegi ei saaks öelda, et “nemad” oleksid mulle sokutanud väikese, nõrga ja jõuetu osakese sellest nii kallihinnalisest ajast. /…/ Kuid see ei seostunud mul inimestega, vaid selle jõuga, mis oli minu vastu niisugust austust üles näidanud, et pani mind tundma, nagu oleksin kahe veskikivi vahel.
  • Ei ole midagi kardetavamat egotsismist. Miski ei tee inimesele enesele rohkem haiget, miski ei haava rohkem neid, kes peavad sellega kokku puutuma.
  • Ma teadsin, et olen hukkamõistu leidnud mitmes punktis – neid oli rohkem, kui ma tollal suutsin analüüsida. Seal niiviisi seistes kogesin hirmu, häbi, ebamäärast piina – sageli kogetavat tunnet, mis oli täiesti ebaproportsionaalne võrreldes selle välise põhjustajaga.
  • Minus oli vaatleja, kes isegi siis, kui ma vingerdasin ja kuuletusin, jäi valvsaks, tegi märkmeid, mille üle võiks tulevikus järele mõelda.
  • Seltskond oli tollal ülimalt võimekas, enesega rahulolev, halastamatu masinavärk. Ühel tütarlapsel ei olnud mingeid võimalusi selle kihvade vahelt pääseda.
  • Saan praegu öelda ainult seda, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel. Nad avanevad meile hiljem, ja seega ei ole meil lõpetatud ja terviklikke tundeid mitte oleviku, vaid ainult mineviku kohta.

Tõnise lugemispäevik: http://logahv.blogspot.com/2014/03/virginia-woolf-olemise-hetked-markmeid.html

Katri Kuus “Minu Kasahstan”


minu_kasahstan-220x321

  • Kolm aastat elust on seda väärt, et avastada enda jaoks miski, millest sa varem midagi ei teadnud, kuid mis on kõvasti loksutanud su seniseid väärtushinnanguid ja andnud edaspidiste elamuste mõõtmiseks sootuks uue mõõdupuu.
  • Avastan, et olen tasapisi Kasahhimaasse lootusetult ära armunud. Imetlen, kui kõrge ja sinine tundub siin taevas! Kui põneva kujuga on pilved! Kui erinev ja muutlik võib olla pidevalt paralleelselt maanteega kulgev mäeahelik! Kuidas päeva jooksul varieeruvad stepis värvid! Leian üles ka lõputud erepunased mooniväljad, mida lapsepõlves pildiraamatust imetlesin.
  • Kõik mingilgi moel sugulussidemetes olevad inimesed on kohustatud üksteist aitama, kui ei taheta elu lõpuni põlualuseks saada. Selle kartuses kogu mäng käibki ning kui läänemaailmas tuntakse muret peresidemete nõrgenemise, üksteisest võõrandumise ja kapseldumise üle, siis ehk aitab kuuluvustunne ning teadmine kindlast seljatagusest kasahhi kaamelipoegadel, pääsukestel ja väikestel printsidel lihtsamini elada ja igapäevaelu muredega paremini toime tulla.
  • Sõna “kasahh” tähendab vanatürgi keeles “vaba ratsanikku” või “isandata peremeest”.
  • Märkan tihti, kuidas siin omavahelises vestluses rõhutatakse pidevalt kaasvestleja eesnime. Ning ma ei tea, miks, kuid see mõjub kuidagi meelitavalt ning isegi kergelt hüpnotiseerivalt.
  • Kasahhide igivana uskumus on, et nimi mõjutab tugevalt inimese tulevikku ja määrab ära tema saatuse ning valesti valitud nimi toob ebaõnne.

Aino Pervik “Kunksmoor”


497

“Kas ma olen nüüd meremeeste põrgus?” küsis meremees ettevaatlikult. “Kui ma õigesti mäletan, peaksin uppunud olema.”

“Just seda sa mul olidki,” ütles Kunksmoor. “Aga praegu äratasin ma su ellu tagasi. Ja selle peale on mu kodu sinu meelest põrgu.”

*

“Millega sa siis suurele maale pääsed?” imestas meremees. “Kuidas sa suudad siin maailmast nii äralõigatuna elada?”

“Sa küsid rumalasti,” ütles Kunksmoor. “Siin on minu kodu. Ma ei suudaks elada seal maailmas oma kodust äralõigatuna.”

*

“Linnud,” ütles Kunksmoor pingsalt enda ette tühjusesse vaadates. “Ikka need linnud. Aga ma ei saa aru, mis nende lindudega on! Ma ei tea üldse, mida ette võtta.”

“Mina kui endine laevakapten tean aga seda, et igas olukorras on peaasi tegutsemine,” ütles Trumm tarmukalt. “Õnnetuses pole midagi ohtlikumat kui käte rüppe laskmine. Me sõidame kohe välja.”

*

“Kas teile on teada ka igavese nooruse saladus?” küsis keegi.
“Muidugi,” vastas Kunksmoor tähtsalt.
Noor ajakirjanik, kes oli enne Kunksmoori käest nina peale saanud, küsis nüüd mürgiselt:
“Miks te seda saladust siis enda juures ei kasuta?”
Kunksmoor vaatas noorele ajakirjanikule otsa, nii et sellel külmajudinad üle selja jooksid, ja ütles: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksl kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea.”

*

“Kuid ma ei armasta sõnu, sest sõnad on ohtlikud. Nendega ei tea kunagi täpselt, mis võib juhtuda. Ma mõtlen igasuguseid kõrvalnähtusid. Üldiselt eelistan ma ravida rohtudega.”

*

“Noh,” ütles Kunksmoor lilli vastu võttes. “Seekord on sul küll viltu läinud. Palderjanil korjatakse juuri, mitte õisi.”

Trummi nägu muutus väga õnnetuks.

“Aga kas nad pole siis ilusad?” küsis ta.

“Ah soo,” ütles Kunksmoor. “Seda küll.”

*

Kunksmoor jättis kapteni hernesuppi valvama, võttis oma tohutu käekoti ja läks kohe visiite tegema.

Esimeseks otsustas ta vaadata tüdrukut, kes oli lubanud oma laia näo ja suure suu pärast merre minna. See merremineku jutt Kunksmoorile ei meeldinud.

*

Trummi süda lõi jälle vaeva täis. Ta sai praegu aru küll, et oleks pidanud rohkem oma Kunksmoorile silma vaatama ja vähem takjamaal istuma. Nüüd oli Kunksmoor ära ja kõik kohad pahandust täis.

*

moonike kirjutab: http://bookandmoon.blogspot.com/2014/08/aino-pervik-kunksmoor.html

David Deida “Sellised need mehed ongi”


  • Tunded ei saa olla valed, nad on lihtsalt olemas.
  • Elu on energiamäng. Elu on naiselik! Kõik elav ei ole täiuslik, kuigi mehed püüavad seda selliseks teha.
  • Luba oma elu kõige lähedasemal mehel sind armastada ja tervendada nii, nagu ainult tema seda oskab.
  • Kui sa oled endasse tõmbunud, siis on sul ennast raske avada isegi siis, kui tead, et armastus mõjub sulle paremini kui sügava koore alla pugemine.
  • Kui sa oled nõrga enesedistsipliiniga, kui sul on raske teha otsuseid ning saavutada püstitatud eesmärke, siis vajad sa ellu rohkem mehelikku energiat. Sa võid arendada endas oma mehelikku energiat, õppides eesmärke seadma, plaane täitma ja ajalimiitidest kinni pidama.
  • Tema tegemised mõjuvad sulle alateadlikult ja sina mõjutad oma tegudega alateadlikult teda.
  • Kuna mees ei taju sinu emotsioone nii hästi, kui sina tema omi, siis pead sa oma tundeid talle sõnadega selgitama.
  • Mehelik armastus oskab end maksma panna, kuid teiselt poolt on see väga hoolitsev.
  • Tõelise intiimsuse juurde kuulub ka oma hirmude ülestunnistamine, et need siis koos armastuses ületada.
  • Osa sinust armastab teda, osa sinust kardab armastuse otsasaamist.
  • Energia, mille sa loovutad, tuleb sulle tagasi sinu partneri kaudu.
  • Sageli mehed ei tunneta, kuidas nad sind mõjutavad.
  • Suhe pole formeeritud. Tihti mõtleme, et kui me kord abielus oleme, küll siis kõik laabub. Tegelikult on suhe pidev otsustamine.
  • Sa ei saa panna teda armastama. Parim, mida teha saad, on olla armastus. Ta kas kohtub sinu armastusega või pöördub ära. Mõlemal juhul oled sina armastus. Ning su armastus tõmbab kindlasti armastust ligi, kas tema või kellegi teise oma, kes on sobilikum sind armastama.

9789949469925.jpg

Tiina Tiitus “Õnnelik suhe”


  • Me peame oma elu just nii õnnelikuks, kui õnnelikud on meie suhted.
  • Suhte roll on anda meile tagasisidet, kui palju me oleme mina ise, kui lähedal oleme enda tunnetamisele ja enda olemuse mõistmisele. Harmooniline suhe on meie arenguga kaasnev loomulik olek, see pole eesmärk.
  • Hoiak, et tee sina mind õnnelikuks, siis teen mina sind, ei toimi ja pole tegelikult kunagi toiminud.
  • On vaja, et kogu meie energeetiline olek oleks ausalt laual ja teised saaksid valida, mis neile sobib ja mis mitte.
  • Näen tihti sellist pilti, et inimene on lapsepõlves kivistunud, halvatult seisma jäänud. See olek kestab. Inimene oleks justkui millestki väga kohkunud, ta on jõudnud ehmatusest sisse hingata, aga sügavalt välja hingata enam ei saagi.
  • Mu niigi põgus suhe vanematega vajus tahaplaanile, sest me lihtsalt nägime nii harva. /…/ Tundsin ennast täiesti üksi, nagu oleks mind maailma äärele maha unustatud ja mulle pole jäetud isegi ühtegi vihjet, miks ma siin kummalises külmas kohas olema pean.
  • Armastus ei ole midagi, mida me saame teistelt inimestelt ja siis hakkame ennast hästi tundma. Me ise kas tunneme armastust teise inimesega seoses või mitte.
  • Ego on julgus ennast maailmale näidata.
  • Tšerokii vanatarkus räägib, et naise kõrgem kutse on juhatada mees oma hinge, et mees saaks ühineda Allikaga. Mehe kõrgeim kutse on kaitsta naist, et naine saaks vabana ja turvaliselt käia maist teed. Mehel on vaja naise armastust ja naisel mehe jõudu.
  • Teise alandamine ei tee kunagi kedagi tugevamaks. Keegi ei ole tugev sellepärast, et teine on nõrk.
  • Tahaksime olla küll ainult head, aga meil on vaja vaadata otsa oma pahupoole energiale, et seda paremini mõista. Niipea, kui sa tunned ära ja mõistad oma varjupoolt, algab andestamine ja tervenemine.
  • Sa ei pea alati kõigega leppima, kõike andestama ja kõiki mõistma.
  • Kui perel jagub lastele kogu aeg tähelepanu ja häid sõnu, siis ei lähegi raskeks. Kui on vanemate toetus, on kergem taluda seda meeletut seletamatut igatsust millegi nimetu järele, mis kaasneb noore inimese kasvamisega.
  • Paljud naised kannavad kaasas laastavat arusaama, et mehed on nõmedad, nad ei vääri usaldust ja häid mehi ei olegi olemas. Tegelikult on mehed väga targad, tundlikud ja suured pühendujad.
  • Ebakindlus on vastassoole kõige ebaatraktiivsem joon, mida me üldse saaksime välja näidata.
  • Meil on vaja tulla iseendasse tagasi. Korjame oma energiad ilma pealt ja teiste seest kokku, kutsume ennast koju tagasi. Siis on meil jälle tarkust ja tasakaalu.
  • Üldiselt soovitakse tubli olla sellepärast, et siis on kergem elada ja ei teki nii palju vastuolusid teistega. Tubli inimene saab heatahtliku tähelepanu ja nii on hea olla. See on parim, mida enamus meist kogenud on.
  • Selleks, et ellu jääda, mäletame valikuliselt, et poleks liiga valus. Lapse dloovad endale ellujäämisstrateegiaid. /…/ Väga paljusid aitab elust läbi vana hea tublidus ja teistele meele järele olemine.
  • Ma olin kõiksusele teada andnud, mida ma tahan ja vajan ja mis on minu meelest äge. Mind polnud vaja enam pommitada muude ettepanekutega.
  • Öeldakse, et sõpra tunned hädas. Tõenäoliselt. Kuid viimasel ajal tundub mulle järjest rohke, et enamus asju, mida meile on õpetatud, on tegelikult tagurpidi. /…/ Minu elukogemus näitab seda, et just siis, kui läheb väga hästi, on näha, kes on su sõber ja kes mitte. Kui läheb halvasti, siis ikka leidub haletsejaid.
  • Öeldakse, et hinda inimest tema tegude järgi. Mina ütlen, et ärge hinnake, tunnetage parem, milline on ta olemus.
  • Öeldakse, et aeg parandab haavad. Ei paranda. Toimub hoopis see, et need energiad, mida me kanname, suurenevad kogu aeg, sest energia tõmbab sarnast kogu aeg juurde. Lõpuks on koorem nii suur, et inimene viimases hädas tõstab käed taeva poole ja karjub, et ta enam ei jaksa ja tahab midagi muud. Siis ta saab seda, mida ta soovis. Kõrvalseisjad näevad muutust ja räägivad targalt, et aeg parandas kõik haavad.
  • Kui kogemus/teema on läbitud, on selle teema või inimesega täielik rahu, isegi natuke naljakas.
  • Kui tunnustame teist, siis lükkame liikuma ka iseenda vastavad energiad.
  • Kui paarid suudaksid suhelda ausalt ja avatult, ei seisakski neil ees suuremat sorti lahkhelisid, kõik vajalik saab enne kuhjumist selgeks räägitud või tunnetatud.
  • Naudi igat hetke ja ära muretse, mis edaspidi saab. Naudi praegu, ülejäänu pole oluline. Meil on lõputu jada käesolevaid hetki ja kui sa oled igal hetkel tasakaalus, õnnelik ja keskendunud, siis lood seda kogu aeg lisaks. Hea tunne hakkab ennast ise toitma.

õnnelik-suhe