“Kiri iseendale: mida tean ma nüüd”, koostanud Tiina Jõgeda


  • Intuitsioon ütleb, kas ja millal mõte reaalsuseks muuta. Siis Sulle antakse, ole vaid ärkvel. Usalda oma kuuendat meelt, intuitsioon seob ettearvamatult kokku allhoovused, kindlustab õige kulgemise, ka kannapöörded, ja moodustab meelepärase terviku.
  • Inimsuhetes oled Sa veel sedavõrd heauskne, et ära pane pahaks, kui elu seda valusalt korrigeerib.
  • Üks kord ei osanud ma oma koha eest võidelda. Ma tean, mida enda kehtestamine oleks mulle positiivses mõttes andnud. Aga kuna ma ei tea, milliseks ma oleksin uues olukorras muutunud, pole kahetsemisel siiski erilist mõtet.
  • Ükskõik kui õigesti sa oma elu ka ei elaks, võid sa ühel hetkel ennast ikkagi leida murtud mastiga purjekana tormisel merel, kus ei vilgu ükski majakas ega ulatu sinuni meeleheitel sõprade loobitud päästerõngad.
  • Mida vanemaks ma saan, seda enam veendun, et inimene ei saa oma saatust suunata-muuta. Praegu usun, et need, kellega elu kokku viis, kellega korraks või kauemakski peatuma jäädud, ei olegi minu enda valik. Kes nad mulle valis?
  • Ja alati läheb keegi, keda sa tahaksid peatada ja puudutada, sust lihtsalt mööda.
  • Elu on palju kuidagi ette määratud. See, mis peab tulema – tulebki. Vahetevahel suure ringiga, mõnikord üllatava imena.
  • Äkki on sul tekkinud kange tahtmine parema, ilusama ja huvitavama maailma järele. Kust seda võtta? Aga seda sai ju ise teha.

9789949538416.jpg

Stephenie Meyer “Koidukuma”


koidukuma-kaas140900

  • Ma ei olnud iial küllalt tugev, et hakkama saada asjadega, mille üle mul puudus kontroll, et rünnata vaenlasi või nende eest ära joosta. Et vältida valu. Alati nõrga inimesena suutsin ma vaid üht – edasi minna. Kannatada. Ellu jääda.
  • Ma olin kindel, et minu lõng oli muutunud; ma olin arvatavasti alustanud päris kena beežina, sellise toetava ja silmatorkamatu värvina, mis näeks taustal hea välja. Nüüd aga tundus see olevat tumepunane või kiiskavkuldne. Minu ümber moodustuv gobelään perekonnast ja sõpradest oli kaunis ja kumav kunstiteos, tulvil nende erksaid, täiendavaid värve.

Maarja Yano “Minu Tokyo”


minu_tokyo_esikaas_web

  • Olen täheldanud, et jaapanlaste sõpruskondades on kombeks üksteist liigitada – “tema on see nunnu-kyara”, tema on see “minnalaskja-kyara”. Ja siis, kui seda inimest parasjagu kohal ei ole, arutletakse seltskonnaga õlle taga istudes pikalt, mis kyara ta täpselt ikka on.
  • Minu lemmik on sügavkollane jaapani kõrvits. See on nii kollane, et teeb meele rõõmsaks.
  • Tõsi, ülikoolirahval on mõistust. Mu ümber on hulgaliselt fantastiliselt andekaid ja töökaid inimesi, keda imetlen. “Mina, kes ma olen harjunud inimestega, kelle erialaks on filosoofia või kultuuriteooria või muidu munemine, kelle ametiks on kuulsate inimeste mõtete ülemõtlemine ja ametihaiguseks depressioon, iseendaga mitte hakkama saamine ja asotsiaalsus – minule on siinne seltskond midagi absoluutselt uut,” kirjutan veebipäevikusse ründava vabanduse, miks mu kirjutistes tuleb pidevalt aina uutest ja uutest meestest juttu.
  • Shinto tegeleb inimeste maise eluga ja budism igavikulisega: shinto rituaalid on seotud sünni, abiellumise, igapäevaste õnnestumiste toetamisega. Budistlike rituaalidega on seotud matused ja surmale järgnev. Näiteks viiakse budistlikke rituaale läbi ka mitukümmend aastat pärast inimese surma.
  • Ta ütles, et Tokyos on lihtsam elada, kui sa oskad ennast defineerida paari sõnaga, mis visiitkaardile ära mahuvad. Tegelikult ei pea visiitkaarti vaatamagi – jaapanlase riietus määratleb küllaltki täpselt, kes ta on või kellena end esitleda soovib. Lisaks teiste inimeste “karakteri” liigitamisele paistab jaapanlasele olevat oluline, et teised saaks suurema vaevata aru, milline kyara ta ise on.
  • Vahel võib kohata perfektselt jaapani keelt rääkivat välismaalast. Kuigi kadedusttekitav, on see samas tihtipeale ka õõvastav. Sest võib näha, et see inimene pole tema ise. Ta on kõigi vestluskaaslaste koopia, ta on oma telekaekraani peegeldus. Jaapani käitumismaneer on väga spetsiifiline ja näha välismaalast, kes teeb neidsamu nägusid ja liigutusi kui jaapanlane, mõjub võõrastavalt. “Jaapanlasestumine” algab pisikestest süütutest asjadest. /…/ Aga see võib jõuda ekstreemsusse, võltside reageeringute ja tähendusetuid fraase täis pikitud sisutühjade vestlusteni.
  • Sabi on rafineeritud maitse, tagasihoidlik ilu, mis on tahumatule silmale varjatud, aga oma ebatäiuslikkuses liigutavalt veetlev. Nii võib kevadine rohukõrs olla olemuselt palju kaunim kui õitsev roos. Sabi roostenukruse esteetikat leiab näiteks haiku luulevormist.
  • Miskipärast oli mul peas seni ekslik kujutluspilt, et suures linnas on inimestel laiad suhtlusvõrgustikud. Vastupidi, avastan, et Tokyo sõpruskonnad tekivadki kõrvaltänava baarides, hobiklubides. Üritustele satutakse läbi sõprade ja nende sõprade, mitte niivõrd avaliku kuulutuse kaudu. Suur või väike linn, inimene on inimene ja ta on võimeline just nii paljudeks sõprusteks ja tutvusteks, kui on.
  • Budistlikku esteetikasse süüvides võib ära uppuda võluvatesse ideedesse, mis sealt leiab. Tõepoolest, kuud silmitseda on kõige ilusam mitte labaselt otse taevasse jõllitades, vaid kaude, järvepeegelduselt.
  • Traditsioon iseenesest, kui seda järgima hakata, on väga kõrgelt hinnatud ja seotud rangete reeglitega, mille muutmise vabadus on vaid vähestel.
  • Aga Shō joonistas paberile telje, märkis selle tähega x. Ta tegi ühe punkti umbes telje keskele. “Siinpool märget on soe sõbratunne,” seletas ta. “Teisel pool on tuline armumine.”
    Siis asetas ta pastaka selle koha peale, kus tema oma tunnetega minu suhtes on, umbes täpselt piiri peal, ja teatas: “Ma võin kainelt jääda püsima otse sinna, kui sa minu pruudiks saada ei taha.” See oli nii armsalt asjalik lähenemine, et ma mõnuga vaatasin, kuidas ta joonist viimistleb ega kiirustanud ettepanekut vastu võtma.
  • Avastan, et mõtisklen iga kord, kui uue, pisut sümpaatsema inimesega kohtun: “Huvitav, kas tema on nüüd mu uus parim sõber?”
  • Olen teadlikum viisist, kuidas ma suhtlen ja oskan atmosfäärile vastavalt sõnu valida. Minus on vähem enesekesksust ja ambitsioonikust ning rohkem huvi teiste inimeste vastu.
  • Teles näidatakse portreesaateid inimestest, kes professionaalidena parimaid rongipilte püüavad. Fotograaf ootab tunde, et päikese asend Fuji mäe suhtes ja kohaliku liini graafik täiusliku koosluse moodustaks.
  • Minu maailm on aga justkui lühises. Ma mõtlen viimastele nädalatele oma elus ja ma ei ole toimuvaga nõus. See ei ole minu lugu, kordan endale. Minu lugu pidi olema teistsugune. See pidi olema õnnesärgis sündinud tüdruku lugu. Suur vedamiste seeria, mida tabavad väikesed tagasilöögid, lihtsalt sellepärast, et järgnevad suursaavutused nende taustal veel võimsamad näiks. See ei pidanud olema selline.. katkiläinud inimese lugu.
  • Ma usun, et kogemusele annab väärtuse mitte selle “positiivsus” või “negatiivsus”, vaid sügavus ja intensiivsus. Sarnased kogemused ei ühenda inimesi ja erinevad ei lahuta. Ühendada või lahutada võivad vaid järeldused, milleni nad selle kaudu jõuavad.

Kuu kirjutab.

Maria Kupinskaja “Minu Alaska”


  • Ta pilk oli sõbralik, kuid see ei ole sedamoodi sõbralik, mis ütleks: “Ära muretse, me hoiame sind kõige halva eest!” Ei, see oli pigem: “Heh, sa saad siin vett ja vilet, aga ära muretse, kui sa kõigest sellest elusana välja ujud, siis me täitsa respekteerime sind.”
  • Alles hiljem saan teada, et see on mõnes mõttes hea, kuidas mind allaandmise piirile viidi. See õpetab mulle juba enne tegeliku talitajatööga alustamist, et kuigi sõnaühend “kelgukoerte suvelaager” kõlab nagu super-romantiline töö, on see eelkõige ikkagi roppu moodi füüsiline töö, mille põhilised märksõnad on esiteks rutiin, teiseks koormus ja kolmandaks sihikindel kordamine reeglite kehtestamise nimel, ikka uuesti ja uuesti, sest need, kellega töötatakse, on loomad.
  • Ellu on tekkimas mingi omapärane rutiin ja see meeldib mulle päris hästi.
  • Liustikuinimesi iseloomustab kindel väljend “Põhjamaiselt karmid”. Ükski neist ei pööra tähelepanu oma välimusele ega muljele, mida nad esmapilgul jätta võivad. Suhtumine on: “Võta mind sellisena, nagu ma olen.”
  • Kristallidest koosneva materjalina toimib lumi nagu hiiglaslik peegel, mis suunab 90% liustikule langevast valgusest tagasi ülespoole. Sisuliselt tähendab see, et palaval suvepäeval tuleb liikuda justkui kahe päikese käes korraga – üks paistab lagipähe ja teine asub allpool, suunaga taevasse.
  • Liustikult lahkumine andis seeläbi minu elule ühe uue mõõtme. Ma õppisin tundma, mida tähendab teha ebameeldiv otsus, loobuda (sest “head” otsust selles olukorras ei olnudki) ning minna oma eluga edasi nii, et elatud sammud takistuseks ei saa. Nüüd tean ma, mida tähendab elamine kibeduse kiuste, nii et sa saad rahuliku südamega peeglisse vaadata ja öelda: “Jah, ma andsin alla ja see ei meeldi mulle, kuid see ei tee mind halvemaks inimeseks.”
  • Ma sain täna õhtul aru, et kui kõik need suured asjad, millega ma seni üldse hakkama olen saanud, leidsid aset vaatamata sellele, et ma ei olnud osanud alguses näha, kuidas need võimalikuks saavad, siis… miks ei peaks sama kehtima ka kõige ülejäänu suhtes? Miks mitte?

minu_alaska-220x321

Julian Barnes “Kui on lõpp”


barneskuionlopp (1)

  • Palju aastaid hiljem, kui ma selle foto vastuseid otsides jälle kätte pidin võtma, imestasin selle üle, et ta iial vähegi kõrgemaid kontsi ei kandnud. Olen kusagilt lugenud, et kui sa tahad, et inimesed sinu jutule tähelepanu pööraksid, siis ei tohi sa häält tõsta, vaid hoopis vaiksemalt rääkida: just nimelt see köidab tähelepanu. Võib-olla mängis tema oma pikkusega samamoodi.
  • Kindlasti usun ma, et me kõik saame haavu, nii- või teistsugusel viisil. Kuidas olekski teisiti võimalik – välja arvatud maailmas, mis koosneks täiuslikest vanematest, õdedest-vendadest, naabritest, kaaslastest? Ja siis on veel küsimus, millest oleneb nii palju – kuidas need haavad meid mõjutavad: kas me mööname nende olemasolu või matame need endasse, ning kuidas see mõjutab meie suhteid teistega. Mõned möönavad oma haavu ja püüavad neid leevendada, mõned veedavad kogu elu, püüdes aidata teisi, kes on haavata saanud, ning siis on veel need, kelle peamiseks mureks on vältida edasisi haavu ükskõik mis hinna eest. Just nemad on need, kes on armutud; need, kelle eest tuleb end hoida.
  • Tal oli virgem vaim ja kangem iseloom, kui minul; ta mõtles loogiliselt ja tegutses siis vastavalt oma loogilise mõtlemise järeldustele. Samal ajal kui enamik inimesi, nagu ma kahtlustan, toimib vastupidi; me teeme mõne vaistliku otsuse ning ehitame siis üles põhjapaneva arutluskäigu, et seda õigustada. Ning nimetame tulemust terveks mõistuseks.
  • Ajalugu ei ole võitjate valed /…/ Pigem on tegu ellujäänute mälestustega, ning enamik neist pole ei võidukad ega lüüasaanud.
  • “Ma ei taha, et sa oleksid saladuslik naine. Ma usun, et see oleks mu meelest jube. See on kas lihtsalt fassaad, mäng, meestepüüdmise meetod, või siis on saladuslik naine saladus ka iseendale, ja see on veel kõige hullem.”
  • Mul oli üks sõber, kes õppis advokaadiks, kuid pettus selles kutses ja ei asunudki ametisse. Tema ütles mulle, et nende raisatud aastate üks eeliseid on see, et ta ei pelga enam seadust ega seadusemehi. Ja midagi säärast toimub ka üldisemas plaanis, eks ole? Mida enam õpid, seda vähem pelgad. “Õpid” mitte akadeemiliste õpingute mõttes, vaid argisemas elust arusaamise tähenduses.
  • Kui tihti me jutustame oma elulugu? Kui tihti me kohandame, kaunistame, ümbernurga ütleme? Ja mida kauem elu kestab, seda vähem on meie ümber neid, kes võiksid meie versiooni vaidlustada, meenutada meile, et meie elu ei ole meie elu, vaid kõigest lugu, mida me oma elust oleme jutustanud. Jutustanud teistele, aga – ennekõike – iseendale.
  • Kas iseloom areneb ajas? Raamatutes muidugi areneb: muidu poleks ju õiget lugugi. Aga elus? /…/ Meie hoiakud ja arvamused muutuvad, meil tekivad uued harjumused ja veidrused; aga see on midagi muud, pigem nagu dekoratsioon.
  • Hilisemas elus, nagu mulle tundub, me soovime, et tunded teeksid midagi leebemat ja praktilisemat: me tahame, et need toetaksid meie elu niisugusena, nagu see on, sel kujul, mille ta on saanud. Me tahame, et tunded kinnitaksid meile, et kõik on korras. Ja kas see on kuidagi vale?
  • Mind tabas nüüd erilist laadi kahetsus: valu, mis oli lõpuks ikkagi tabanud inimest, kes oli omateada alati osanud valu vältida – ja tabanud nimelt selle vältimise pärast.