Astrid Lindgren “Mio, mu Mio”


811Sel ajal, kui ma veel onu Sixteni ja tädi Edla juures elasin, käisin ma raamatukogust muinasjuturaamatuid laenamas. Ainult et tädi Edlale see eriti ei meeldinud.

“Mis sa konutad siin alalõpmata, nina raamatus,” pahandas ta. “Sellepärast sa oledki sihuke kleenuke, kehv ja kahvatu, et sa ei taha õues olla nagu kõik teised poisid.”

Kahtlemata käisin ma õues – tegelikult ma olin peaaegu kogu aeg õues. Aga küllap oleksid tädi Edla ja onu Sixten parema meelega soovinud, et ma üldse kunagi tuppa ei tulekski. Ma usun, et nad võivad nüüd rõõmustada. Nüüd kus ma enam iialgi nende juurde tuppa ei tule.

.

9/10.

Birk Rohelend “Mina, Mortimer”


mortimer

Iseteadlike naistega suhtlemine oli nagu Vene ruleti mängimine – kes ei riski, ei saa midagi. Kui riskid, on sul võimalus, et võidad, võidad hiilgavalt, või langed kolinal põrmu. Aga risk on see, mis ahvatleb.

.

Maailm oli pori täis. See oli kõige külge kleepunud. Maapind oli siin alati porine, taevas loivasid porised pilveräbalad, inimeste riietel oli pori. Nende liiga suured kestad olid tihkelt pori täis ja sinna ei mahtunud valgust.

.

Kolmes seinas jooksis lae all riiul (must loomulikult), kandes ustavalt mõndasada raamatut, kõik Mortile omase põhjalikkusega läbi loetud, lemmikud kolm, superlemmikud viis korda, erilised lemmikud üks intensiivne kord, mille järel nad pühaduse staatusesse tõsteti.

.

Kas surm on siis mõni lahendus? Või veel ogaram, õnn? Kuni sa elad, on sul täpselt n pluss üks võimalust, kuidas edasi toimida, lõpmatu hulk võimalusi, kuidas lugu edasi läheb. Kui sa oled surnud, siis on sul ainult üks võimalus – surnud olla. See ei ole viga, mida saaks parandada.

.

Ja need asjad, mis juhtusid, juhtusid nende asjade pärast, mis olid juhtunud enne ja polnud võimalust pöörata maha nähtamatutelt rööbastelt.

.

Võib-olla kõik, iga pisemgi asi, juhtub sinuga mingil põhjusel, ja ükski asi ei juhtu niisama.

.

Nad vahetasid omavahel hõredaid, lühikesi, mõttetuid lauseid, mis olid öeldud selleks, et lihtsalt midagi öelda, kuigi neil polnudki mingit vajadust teineteisega rääkida – neil oli niigi hea. Aga hea oli ka teineteise häält kuulda.

.

Maailm koosneb tillukestest muredest. Ainult lahendused saavad olla suured. Aga lahendused ei ole need, mida inimesed tegelikult otsivad. Inimesed otsivad probleeme.

.

Kõik oli seesama, aga ei olnud ka. Olid tüdrukud ja poisid, kes üritasid olla rohkem, kui nad tegelikult olid, ja arvasid endast südamepõhjas vähem, kui nad arvata oleksid võinud. Ohtralt firmasiltide taha pugenud poisse, kes üritasid end võõraste sulgedega ehtides edukamalt läbi lüüa. Ohtralt värvi tüdrukute nägudel, mille alla tegelik ilu oli osavalt peidetud.

.

Ei ole elu ilma surmata. Surm on meeldetuletus, et elu on üürike. Surm on selleks tumedaks fooniks, mille taustal elu värvid kirkalt särama löövad.

.

Elu üle võis lõpmatult mõtiskleda.. aga vahel oli hea üldse mitte mõelda ja lihtsalt elada. Ja elada oli hea.

.

7/10

Tove Jansson “The Summer Book”


summer book“God would never do anything so dumb as make a Hell.”

“Of course He did.”

“No He didn’t!”

“Yes He did! A big enormous Hell!”

Because she was cross, Grandmother stood up much too quickly, and the whole pasture started spinning around and she almost lost her balance. She waited for the giddiness to stop.

“Sophia,” she said, “this is really not something to argue about. You can see for yourself that life is hard enough without being punished for it afterwars. We get comfort when we die, that’s the whole idea.”

.

“It’s funny about love,” Sophia said. “The more you love someone, the less he likes you back.”

“That’s very true,” Grandmother observed. “And so what do you do?”

“You go on loving,” said Sophia threateningly. “You love harder and harder.”

Her grandmother sighed and said nothing.

.

7/10.

Frank McCourt “Angela tuhk”


673Oma lapsepolvele tagasi vaadates pean ikka ja jälle imestama, kuidas ma üldse ellu jäin. Loomulikult oli mu lapsepõlv õnnetu: õnnelikku lapsepõlve pole sinusugune ju ära teeninud. Kuid mingist tavalisest õnnetust lapsepõlvest on iiri õnnetu lapsepõlv kaugelt hullem ja sellest veel hullem on katoliiklik iiri õnnetu lapsepõlv.

.

Ilusa ilmaga istuvad mehed õues ja suitsetavad sigaretti, kui juhtub olema, vaevad maailma asju ja vaatavad, kuidas meie mängime. Naised seisavad, käed rinnal vaheliti ja lobisevad omavahel. Nemad ei istu, sest neil pole ju muud tööd kui kodus olla, laste järele vaadata, maja koristada ja natuke süüa teha, ja meestel on toole vaja. Mehed istuvad, sest nemad on väsinud, kuna peavad igal hommikul tööbüroos käima abiraha allkirja andmas, peavad maailma asju arutama ja mõtlema, mida ülejäänud päevaga peale hakata.

.

Igal agulitanaval on alati keegi, kes mõnega ei räägi, või ei räägi kõik mõnega või ei räägi mõni kõigiga. Kui inimesed omavahel ei räägi, paistab see välja viisist, kuidas nad üksteisest mööduvad. Naised hoiavad nina püsti, tõmbavad suu kõvasti kokku ja pööravad näo ära.

.

…keegi ei tunne Limericki nii hästi kui telegrammipoisid. Tunneme iga puiesteed, maanteed, tänavat, terrassi, hobusetalli, väljakut, poiktänavat. Limerickis pole ühtegi ust, mida meie ei teaks. Me koputame igasugustele ustele, terasest, tammepuust, vineerist. Kakskümmend tuhat ust, Frankie. Me koputame, taome jalaga, lükkame. Me helistame ja summerdame kelli. Me karjume ja vilistame, Telegrammipoiss, telegrammipoiss. Me laseme telegramme postkastidesse, lükkame need ukse alt sisse, viskame need üle ukse. Ronime aknast sisse, kui sees on voodihaige inimene. Saame võitu igast koerast, kes meid lõunasöögiks ihaldab. Seda ei tea kunagi, mis juhtub, kui sa inimestele telegrammi viid. Nad naeravad ja laulavad ja tantsivad ja nutavad ja kisendavad ja vajuvad kokku ja sina pead ära arvama, kas nad üldse enam üles ärkavad ja sulle jootraha annavad.

.

Kui olen telegrammid laiali kandnud, siis on veel aega, et minna iidsele kloostrisurnuaiale, kuhu on maetud mu ema sugulased ja kuhu ka mu ema end matta palub. Siit näen kindluse kõrgeid varemeid ja aega on veel küll, et sinna söita, köige körgemale müürile istuda, vaadata, kuidas Shannon oma voogusid teel Ameerikasse Atlandi ookeani poole veeretab ja unistada päevast, kus ma ise minema seilan.

.

8/10.

Rachel Cusk “Arlington park”


30704_largeEales, mitte eales ei tundnud Juliet päriselus seda sooja ühtekuuluvustunnet, mida ta leidis raamatukaante vahelt. Mõnikord oli see soe hetk küll väga lähedal, just siin, reedeõhtustel kogunemistel raamatukogus: siin suutis ta need tüdrukud üles ergutada, panna nad rääkima temaga ühte keelt. Aga see oli jõupingutus, etendus, ponnistus selle nimel, et nad võiksid umbes tund aega end ülal pidada nii, nagu räägiksid nad temaga ühte keelt. Juliet mõtles vahel, kas need raamatud, mis talle meeldisid, ei lohutanud teda mitte just sellepärast, et neis oli juttu tema enda isolatsioonist. Need raamatud olid kui tulukesed kõnnumaal, lagedal nõmmel.

.

Nad olid lõhkunud seinu, kuni avaruse asemel tekkis tühjus. Nad olid läinud liiale ja keegi polnud neile öelnud, et nad seda ei teeks.

.

6.5/10