Monthly Archives: august 2017

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”


Jaam_yksteist_Kaas.indd

  • Traverse Citys, linnas, kust nad olid hiljuti lahkunud, oli üks leiutaja seadnud pööningule üles elektrisüsteemi. See oli tagasihoidliku mastaabiga, lihtsalt paigalseisev jalgratas, mis suutis usina väntamise korral sülearvuti töös hoida, kuid püüdlused olid leiutajal uhkemad; selle mõte ei olnud elektrisüsteem ise, mõte oli selles, et ta otsis Internetti. Mõned Sümfoonia nooremad liikmed tundsid kerget erutusvärinat, kui leiutaja seda mainis, neile meenusid lood WiFist ja kujuteldamatust Pilvest, nad mõistatasid, kas Internet võiks veel mingil moel olemas olla, ümberringi ripuvad õhus imepisikesed nähtamatud valgustäpikesed.
  • Sümfoonia oli väljakannatamatu, põrgu oli teised flöödid või inimesed või need, kes tahes viimase kampolitüki ära kasutavad või kõige rohkem proovidest puuduvad, kuid tegelikult oli Sümfoonia nende ainus kodu.
  • Kirsten pani silmad kinni. Mälestus varasest lapsepõlvest, kollapsieelsest ajast: ta istub sõbraga murul ja nad mängivad mängu, kus tuleb silmad kinni panna, kõvasti keskenduda ja üritada teineteise mõtteid lugeda. Kirsten ei olnud kunagi heitnud peast ettekujutust, et kui ta mõtted piisavalt kaugele sirutab, võib ta leida kellegi ootamast; et kui kaks inimest saadavad mõtted välja samal hetkel, võivad need mingil moel kusagil kokku saada. Charlie, kus sa oled? Ta teadis, et see püüe on tobe. Ta tegi silmad lahti. Tee nende taga oli endiselt tühi.
  • Põrgu on igatsetud inimeste puudumine.
  • Vaiksetel pärastlõunatel venna korteris avastas Jeevan end mõtlemast, kui inimlik on linn, kui inimlik on kõik. Me manasime tänapäeva maailma inimkaugust, kuid mulle tundub, et see on vale, meie maailm ei olnud sugugi inimkauge. Alati oli meie ümber habras märkamatult töötavatest inimestest koosnev võrgustik ja kui inimesed enam ei töötanud, jäi kõik seisma.
  • Algul tahame ainult, et meid nähtaks, aga kui meid juba nähakse, siis sellest enam ei piisa. Siis tahame juba, et meid ka mäletataks.

Sõber raamat

Ulmeajakiri

Lugemissoovitus

 

Advertisements

Barbara De Angelis “Tõelised hetked”


toelised-hetked-avasta-toelise-onne-17534

  • Tõelised hetked on hetked, mil sa saavutad emotsionaalse sideme enda ja millegi või kellegi teise vahel. See võib olla side sinu ja su armastatu vahel. /…/ Need on hetked, mil tavalised piirid, mis lahutavad meid teistest on ületatud ja selles ühenduses sünnib teatav lummus.
  • Kui sa ei taju tähendust ja elad päevast päeva eesmärgita, siis on su elu lihtsalt sari juhuslikke sündmusi.

  • Me otsime seda tükki, mis on kaotsi läinud, kuid milleta on tõelisi hetki raske kogeda. Mõned neist võtsid ära meie vanemad, et suunata meid sinna, kuhu me pidime nende arvates liikuma. Mõned neist andsime teistele, et olla hinnatud ja armastatud. Mõned neist oleme ära peitnud hirmust, et mida teised võivad mõtelda, kui õpivad meid tundma. Mõned neist oleme lihtsalt unustanud, sest oleme nii kõvasti pingutanud, et olla keegi teine.

  • Me hoidume tõelistest hetkedest suhetes, sest kui me pole nendega harjunud, siis võivad nad olla oma ereduses hirmutavad.
  • Enamik naisi on elanud oma elu, jagades üksteise järel laiali tükikesi iseendast. /…/ Me puistame tükikesi oma hingest laiali nagu kergemeelseid ohvriande, aga ometi oleme ühel hetkel üllatunud, avastades end tühjana ja emotsionaalselt kurnatuna, mõistmata, kuidas see juhtus.