Karin Fossum “Neljanda novembri öö”

neljanda-novembri-öö

  • Jäi mulje, nagu talle ei meeldiks inimeste seas olla, ei meeldiks end teistele eksponeerida. Pilk maas ja vaoshoitud, sellisena hoidis ta inimesed endast eemale. Kõik temas andis ülimalt selgelt mõista, et ta tahaks parema meelega rahus olla. Ära räägi minuga, ära jää seisma, ütles ta olek, lase mul edasi minna.
  • Õpetajad ütlesid, et ta on terane õpilane, kaugelt üle keskmise, ei näidanud seda lihtsalt piisavalt välja.
  • Seda on nii raske seletada, ütleb ta, – Aga eks see ole minu viga. Et mul ei ole siin hea. Selles majas. Selle ilma peal.
  • Ta tahab meile midagi öelda, kas me kuulame teda? Kas me oleme seda kunagi osanud teha? Aga ta oli ju alati nii vaikne, tuleb Jonile meelde, polnudki midagi erilist kuulata. Ta vastas kõikidele küsimustele, aga ta ei lobisenud kunagi maast ja ilmast nii nagu teised lapsed.
  • Ta istus bussis ja vahtis inimesi ning mõtles, kui vähe need elust teadsid. Ise tundis ta pärast seda, mis oli juhtunud, et tema teadis kõike, mis teadmist vääris. Ta oli murtud, aga tundis end erilisena.
  • /…/ laps poeb sulle naha alla, voolab su soontes, on puudutusena kõikjal, on heli peas ja kohin kõrvades. On leegitseva valgusena su hinges, pulseeriva tõukena südames. Laps on lõhn ninas ja maitse suus.
  • – Sa oled nii vait, otsekui hoiaksid ihnusest sõnu tagasi, ütles Magnhild. Tal oli tahtmine karjuda, palju ei puudunud. – Ma ei ole ihne, vastas Jon meeleheitlikult. – Ma olen sõnadest vaene. Mul ei ole rohkem öelda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s