Marguerite Duras “Armuke”

arm

  • Asi polegi kuhugi jõudmises, vaid selles, et rabelda välja sealt, kus sa oled.
  • Ma pole iial kirjutanud, uskudes kirjutavat, ma pole iial armastanud, uskudes armastavat, ma pole iial teinud muud, kui oodanud kinnise ukse ees.
  • Kirjutasin seda takt takti haaval, taktiosade kaupa, ei üritanudki leida neile sügavamat harmooniat. Lasksin, tahtmatult, sel iseendaks areneda. Kirjutamine tähendab seda, et kohtud iga päev raamatuga, mis parajasti areneb, häälestud selle järgi uuesti, annad enda tema käsutusse. Häälestud raamatu järgi. Kompositsioon on puhtmuusikaline.
  • Ma arvan, et armastus käib alati armastusega paaris, ei saa armastada üksipäini, ühepoolselt, ma ei usu seda, ma ei usu lootusetuid armastusi, mida üksi läbi elatakse. Ta armastas mind sedavõrd, et pidin tedagi armastama, ta ihaldas mind sedavõrd, et pidin tedagi ihaldama. Pole võimalik armastada kedagi, kellele te sugugi ei meeldi, keda te täielikult tüütate, seda ma ei usu.
  • Ma armastasin teda, näis, et igavesti, ja midagi uut ei saanud selle armastusega ju toimuda.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s