A. H. Tammsaare “Mõtteid ja mõtisklusi”

• Mida vähem räägid, seda parem, sest inimene mõistab sõnu enamasti võõriti. Ta mõistab ka vaikimist võõriti, aga seda vähem, nii et on vähem parem.
• Kui meie iseennast tunneksime, siis oleks meil enestel ja ka võõrastel meiega palju kergem.
• Vaim pole naiste asi, nemad otsivad hinge ja armastust.
• Inimeses on midagi selle imeliku taime sarnast, mille üks sugupool ootab vaiksel veepinnal, kuni teine kerkib sügavusest. Häda neile, kui nad sel kerkimise silmapilgul teineteist ei taba. Pärast võivad nad ujuda külg külje kõrval, aga üks ei tunne enam ühte ja teine teist.
• Meiega on lugu, nagu armastusega ilmas. Aastatuhanded räägitakse juba temast, aga kes puuduvad, need on – armastajad. Üks oli, aga seegi poodi täies mehe-eas ristipuusse: teda peeti inimsoo häbiplekiks.
• Siin ilmas peab ikka üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mida tahad.
• Tehke, mis teete, aga tehke seda millegi või kellegi teise pärast. Samuti: mõelge, mis mõtlete, aga mõelge millestki või kellestki teisest, mitte iseendast.
• Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.
• Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põlisemat.
• Lääne kultuur on õppinud vallutama välisilma, ida kultuur inimese siseilma, täiuslik kultuur peaks vallutama ühel ning samal ajal välis- kui siseilma. See annaks inimesele sisemise rahulduse ja välise elulaheduse, elumugavuse. Selles peitukski ehk inimsoo päästmine, lunastus.
• Kristus, Buddha ja Sokrates pole sõnagi kirjutanud (nii jäid nad ka honorarist ilma), aga nende sõnad valitsevad maailma.