Eessõna (M. Talvet):
Teinekord kohtab inimesi, kes on läbi ja lõhki ainult hing – nii vähe maapealsed, nagu peaksid nad võimalikult ruttu põgenema tagasi oma algainesse.
Madeline Mason-Manheim ja ta luule on kumbki seda läbipaistvat kuukiirte hõimu.
Kuulsin lapselikku, kõrget ja pea aineta häält vastavat. Sel häälel nagu ei oleks olnud mingit kõlapõhja või tuge, aga ta ei olnud kriiskav, ainult imelikult õhuke. Noor tütarlaps, pealtnäha alla 20ne – valgevereline, nagu ainult põhjamaadel ollakse, nägu pehme ja ümmargune, niisama ümmargused sinised lapsesilmad ja pehme tönts nina. Suu nagu vähe suur väikese näo jaoks, ja hambad läikivad ja terved. Keha väga õrn, nagu murduv piht – mitte jälgegi Ameerika college-girl’i kõnnakust ja kõiketeadvast kindlusest.
Kõikide maa külge needitute, aine ahelates viibivate olevuste hulgas ta mõjus kui kerge ja kaunis lennuk. Temas oli midagi väga lahtist, eemalviibivat, kaugenevat, ehkki ta võttis osa kõige tühisemast jutuajamisest. Ta oli iseäraline, talle iseloomulik viis inimestele läheneda lapseliku usaldusega, ja ta instinkt oli kindel. Laps – aga laps, kes oli rännanud aastasadasid ja -tuhandeid maa pääl, – kes oli tark sel imelikul viisil, millel mäed, vesi ja muld on targad, – laps, kes veel midagi ei ole kogenud, ja siiski teab kõik.
Luule on kirjutatud nagu mõnelt teiselt eluastmelt, teiselt teadlikkuselt. Nad on nagu inimese kirjutatud, kes ei ole veel astunud üle maise olemiskuju lävest või on juba jätnud selle selja taha – väga noore või siis väga vana.
/…/ Mis on nende haldjate laste saatus maa peal? Kas nad kasvavad välja oma hädaohtlikest ja kuupaistelistest vaderikingitustest.
Ei tarvitse mõelda, et see maailm on juhuslik ja alles pääle surma algab õige elu. See, kes ei armasta seda maailma, pole väärt tulevat.
Uku Masing “Eesti usund”
…
Siin ilmas piinleb ta ja sealilmas piinleb ta. /…/ Siinilmas on ta õnnelik ja sealilmas on ta õnnelik. Kõikjal on õnnelik see, kes on toiminud pälvimuslikult.
Linnart Mäll “Budismi pühad raamatud”
Amélie Nothomb (1967) – Belgia kirjanik, kes kirjutab hariliku pliiatsiga ruudulistesse vihikutesse keskmiselt kolm romaani aastas.
Raamat jõudis minuni tänu Moonikale, kes aasta tagasi lahkelt ukselt uksele käis ja koputas ning nimekirja järgi osa oma raamatukogust laiali jaotas. Raamatu žanrimääratlus on “kunstmuinasjutt”, mille vastu ma siiani ei ole küll huvi tundnud. Laipaiki kohta olen kuulda saanud soovitust, et suurepärane kirjanik. Nii palju siis antud teose eelloost ja minu häälestatusest selle lugemisele.
Elina Hirvonen (1975) on noor soome kirjanik, kelle käesolev esikromaan ilmus 2005. aastal ja kandideeris Soome suurimale Finlandia kirjandusauhinnale. Moodsa aja sarjast on see üks õhemaid, nii ühe-kahe õhtu lugemine. Keerulisi ja raskeid teemasid on puudutatud õhuliste, lihtsate lausetega. Lingin siinkohal sisukokkuvõttele. Kurblik, jah. Masendav? Kummalisel kombel mitte eriti. Jagamisväärsed tundusid muuhulgas tsitaadid, kus on kirjeldatud mõnda väikest olupilti.
Ma ei ole kunagi raamatuid iseloomustanud mõne looga, aga meeleoluga, mis see tekitas, tundub sobivat Nyctalgia “Lost In Timeless Horizons”
