Tag Archives: Ogawa

Yoko Ogawa “Majapidaja ja professor”


11013

  • Kui professor ei teadnud täpselt, mida öelda, siis võttis ta sõnade asemel numbrid appi. See oli tema viis inimestega suhelda. Arvud asendasid talle tervituseks käe ulatamist, samal ajal olid need talle ka kaitset pakkuvaks mantliks. Mantliks, mis oli sedavõrd paks ja raske, et läbi selle ei olnud võimalik keha piirjooni aimata. Mantliks, mida ei saanud keegi tema seljast maha kiskuda ning mille kandmisest piisas talle, et end kindlana tunda.
  • “Mul ei ole midagi öelda,” vastas professor äkitselt ringi pöörates kõva häälega. “Ma mõtlen parasjagu ja mõtlemise ajal segamine on minu jaoks piinavam kui kägistamine. Tungida lubamatult kohta, kus arvud ja armastus kohtuvad on sündsusetum kui kellegi vannituppa piilumine.”
  • Kõik arvud kaugel sõbralikest näisid külmalt teineteisele selga pööravat ja ühisosa oli neil kõigest näpuotsatäis.
  • Tunne, et maapinda, mida toetas veel sügavamal olev maailm, hämmastas mind. Sinna minekuks ei olnud muud viisi kui järgneda arvude ahelale; seal ei olnud sõnadel mingit tähendust ning polnud vahet, kas suunduda sügaviku poole või pürgida kõrgustesse. Ainus kindel asi oli see, et ahela otsas on Tõde.
  • “Kui inimene oleks arvud ise leiutanud, ei näeks me nende kallal nii palju vaeva ja matemaatikuid polekski vaja. Arvude sünniprotsessi ei ole keegi näinud. Hetkel, kui me arvude olemasolust teadlikuks saime, olid need juba olemas.”
  • Mina olin nende jaoks ajutine nähtus ning kui tuleb uus majapidaja, siis pole imeks panna, et unustatakse isegi minu nimi. Minuga on samamoodi – ka mina unustan järjest inimeste nimesid, kelle juures ma kunagi olen töötanud. Kui päris aus olla, siis uue tööandja juurde minnes olen ma uute reeglite ja muu meeldejätmisega sedavõrd hõivatud, et sentimentaalsusteks ei ole aega.
  • “Matemaatiline kord on just seepärast kaunis, et reaalses elus ei ole sellest mitte mingit kasu.”
  • Minu kujutlustes istus maailma looja kusagil kõrgel taevas ja kudus pitsi. Nii peene mustriga pitsi, et iga nõrgemgi valguskiir sellest läbi imbus. Selle kavand oli teada vaid kudujale endale – mitte keegi ei saanud mustrilehte ära näpata ega järgnevat kujundite kombinatsiooni ette aimata. Vardad kuduja käes liikusid kogu aeg.
  • Euleri arv oli kui pimedas sähvatav meteoriit või kui luulerida, mis pimeda koopa seinale kraabitud.

http://www.sakala.ajaleht.ee/976046/sobralikud-arvud

Moonika kirjutab: http://bookandmoon.blogspot.com/2014/06/yoko-ogawa-majapidaja-ja-professor.html

Advertisements