Tuuli Taul “Elu pärast elu” (Värske Rõhk 1/2009)

Ja meie vana armas Jimm on ikka veel valmis sügise hakul lehehunnikusse sukelduma, ainult et käpad ei kanna enam hästi ja silmad ei seleta aianurki, kust kunagi sai uljalt kasse peletatud. Jimm on sama hästi kui teisel pool, elutseb vaid hääbumisi – ja ikkagi armastavalt. Ta ei saa kunagi teada miks täpselt ta elus oli. Umbes nagu mullegi tundub kolmekümnel korral kolmekümne kolmest.

6/10.