Tag Archives: itaalia

Paolo Giordano “Algarvude üksildus”


10589

  • “See on ainuke asi, mida ma oskan,” ütles poiss vaikselt. Ta tahtnuks tüdrukule seletada, et õppimine meeldib talle, sest seda saab teha omaette, kuna kõik, mida sa õpid, on juba surnud, külm ja läbi mälutud. Ta tahtnuks öelda, et kooliõpikute leheküljed on kõik ühesuguse temperatuuriga, et nad annavad aega järelemõtlemiseks, ei tee kunagi haiget ja sina ei tee haiget neile.
  • Algarve saab jagada ainult ühe ja iseendaga. Neil on oma koht naturaalarvude lõputus reas, kahe teise numbri vahele surutuna, nagu kõigil teistel, ent neist siiski sammukese võrra eemal. Algarvud on kahtlustavad ja üksildased, ja selles peituski põhjus, miks Mattia neist nii vaimustatud oli. Mõnikord ta mõtles, et arvud on niisugusesse järjestusse sattunud eksikombel, et nad olid lõksu püütud, nagu kaelakeesse lükitud pärlid. Teinekord jälle tundus talle, et algarvud tahtnuksid tegelikult olla samasugused nagu kõik teised, aga ei olnud selleks mingil põhjusel võimelised.
  • Mattiale meeldis loendada, alustada number ühest ning jätkata keerukaid jadasid, mida ta tihtipeale ise käigu pealt välja mõtles. Ta laskis numbritel end juhatada ja talle näis, nagu tunneks ta neid kõiki, viimast kui ühte.
  • “Sa oled siis fotograaf?” küsis arst, et aega võita. “Jah,” vastas Alice instinktiivselt. Ta kahetses öeldut kohe. Praegu oli ta ju kõigest ülikooli pooleli jätnud tüdruk, kes mööda linna uidates enam-vähem huupi pilte plõksis. Ta mõtles, kas see teeb temast fotograafi või mitte, ja missugune on üldse piir keegi olemise ja mitteolemise vahel.
  • Ta oli õppinud austama kuristikku. mille Mattia oli enda ümber uuristanud. Aastaid varem oli ta püüdnud sellest üle hüpata, kuid oli hoopis sisse kukkunud. Nüüd leppis ta kuristikuserval istumisega, jalad sügaviku kohal kõlkumas.

 

Advertisements