Tag Archives: Coelho

Paulo Coelho “Veronika otsustab surra”


veronika“Hommik on külm, aga muidu ilus,” ütles Zedka. “Imelik, sellisel päeval nagu täna ei tule mul kunagi depressiooni, siis, kui on pilvine, hall ja külm. Sellise ilmaga on tunne, et loodus on minuga ühel nõul ja peegeldab mu hinge. Aga kui päike välja tuleb, lapsed tänavale mängima tulevad, siis on mul väga sant olla. See tundub ebaõiglane, see küllus, mida näidatakse ja millest mul pole võimalik osa võtta.”

.

“Ma tahan üksi olla,” ütles ta Zeldale. Lõpuks oli ju tema ka hull ega pidanud kellegi meeleheaks midagi tegema.

.

Isegi kui tal lubataks teha ükskõik mis hullumeelsusi, mida hing ihaldab, ei teaks ta ikkagi mida teha.

.

Inimesed ei õpi teiste sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.

.

Hullumeelsus on suutmatus oma mõtteid edasi anda. Nagu viibiksid võõral maal – näed kõike, saad aru, mis ümberringi toimub, aga ei oska ennast arusaadavaks teha ega abi paluda, sest sa ei mõista keelt, mida seal räägitakse.

.

Sellepärast polnud tal kunagi jaksu olla tema ise – olla inimene, kes vajab nagu kõik ülejäänudki siin maailmas, teisi, et olla õnnelik. Aga teised olid nii keerulised! Nende reaktsioonid nii ettearvamatud, nad elasid oma kindluses, nad käitusid justnagu temagi, teeseldes, et midagi ei lähe korda. Kui silmapiirile ilmus mõni, kes oli elule avatum, lükkasid nad ta kas otsekohe eemale või tegid haiget, pidades teda halvemaks kui nemad ja “naiivseks”.

.

“Lõpeta see jutt, et kogu aeg segad ja häirid kedagi. Kui see mõnele ei meeldi, siis ta ütleb. Ja kui ei julge öelda, on see tema probleem.”

.

Ta oli lasknud välja tulla oma negatiivsetel tunnetel, mis olid aastaid ja aastaid ta hinges mahasurutuna vindunud. Ta oli neid tundnud ega vajanud neid enam – nad võisid minna.

.

6/10.

Advertisements