Tag Archives: Cline

Emma Cline “Tüdrukud”


Tydrukud_kaas_valmis.indd

  • Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sind enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
  • Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
  • Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin end ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
  • Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid.
  • Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud “Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala akvaariumis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstistusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
  • Tegelikult ma ei uskunud, et sõprus võiks olla lihtsalt sõprus ja mitte mingi ebamäärane taust päriselt põletavale küsimusele, sellele, kas poisid armastavad sind või ei.
  • Arvan, et see oligi meie viga, üks paljudest vigadest. Uskuda, et poisid tegutsevad loogika alusel, mida meie ühel päeval suudame mõista. Uskuda, et nende tegevusel on mingi tähendus peale mõtlematu impulsi. Me olime nagu vandenõuteoreetikud, nägime igas pisiasjas ennet ja kavatsust, lootsime meeleheitlikult, et meid peetakse piisavalt tähtsaks, et meie üle pead murda ja plaane pidada. Kuid nad olid vaid poisid, rumalad, noored ja otsekohesed; nad ei varjanud midagi.
  • Kas ma olin üldse kunagi end nii üksikuna tundnud, et terve päev tuleb kuidagi mööda saata ja kellelegi ei lähe see korda?
  • Võimalus, et minu üle langetatakse otsus, tõrjus kõrvale kõik mured ja küsimused. /…/ Tolles vanuses olin mina ennekõike see, kellele anti hinnang ja minu suhetes inimestega andis see jõupositsiooni teistele.
  • Võib-olla oligi see siin parem lahendus, ehkki harjumatu see ju tundus. Olla osa sellest amorfsest rühmast, kes usub, et armastus võib tulla ükskõik kust. Siis ei oleks sa pettunud, kui sealt, kust ootasid, ei tule seda piisavalt.
  • Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad.
  • …teiste inimeste imetlus nõuab sinult midagi. Et sa pead ennast selle järgi kujundama.
  • Tema naer oli järelkaja, kaunis lisandus – kui rõõmus ma olin iga asja üle, mis ma tema hingeelust teada sain, iga ainuüksi mulle mõeldud saladuse üle.

Marcalt maailmale

Lugemispäevik

Advertisements