Tag Archives: Berg

Maimu Berg “Moemaja”


moemaja

  • Põlise tallinlasena mäletas Betti hoopis teistsugust Viru väljakut, hoopis teistsugust Kadrioru trammipeatust, hoopis-hoopis teistsugust Mustamäed. Kadunud maailma, kohti, maju polnud mõtet taga leinata. Leinata tasus vaid inimesi, kuid mida vanemaks Betti sai, seda vähem puudutas teda kunagiste tuttavate lahkumine, ainult väga lähedaste inimeste puhul oli teisiti, aga neid Bettil kuigi palju polnudki. Esialgu Betti imestas oma kalestumist, hiljem seletas seda aja üha kiireneva vooluga, milles kõik asjad ja inimesed istusid nagu tsentrifuugis ja aeg-ajalt paiskus mõni neist välja olematusse.
  • …kord oli ta Silvile pihtinud, et seal, Siberis, kehvades oludes koos armastatud mehega, muu maailma tühisusest, naeruväärsetest muredest ja rutust ära lõigatuna olid möödunud tema elu kõige õnnelikumad aastad.
  • Kangas, see oli tegelikult kõik. Kui õige oli leitud, alles siis võis rahulikult keskenduda moele, detailidele ja kogu teema kontseptsioonile. Kangas – see oli nagu kirjanikul rütm, sa võid kirjutada romaani, olla juba viiekümnenda lehekülje juures, aga kõik see on tühi vaev, raisatud aeg, kui sa pole leidnud õiget rütmi. Kui leiad, tuleb otsast alata, kogu senine tekst rütmi seisukohalt ümber kirjutada.
  • Silvi polnud pealtnäha emalik tüüp, aga just sellised, veidi jahedad ja igas olukorras rahu säilitavad naised on sageli just eeskujulikud emad.
  • Päev Riias oli vaba ja ta veetis selle peamiselt linnas ringi kõndides. Laiade tänavate, uhkete juugendmajade ning kesklinna kena pargiga Riia oli Bettile alati meeldinud nagu ka lätlased, kes väga paljus sarnanesid eestlastega, ometi oli midagi nende silmades, näojoontes ja ilme pehmuses ainult neile, lätlastele omast. Eriti sümpaatsed tundusid läti mehed, pikakasvulised, aeglased ja leebed, mahedal häälel kõnelemas eestlaste poolt täiesti põhjendamatult inetuks peetud läti keelt.
Advertisements