Author Archives: a.

Haruki Murakami “What I Talk About When I Talk About Running”


411Jyo32ByL._SX325_BO1,204,203,200_

  • I’m not totally uncompetitive. It’s just that for some reasons I never cared about all that much whether I beat others or lost to them. This sentiment remained pretty much unchanged after I grew up. It doesn’t matter what field you’re talking about – beating somebody else just doesn’t do it for me. I’m much more interested whether I reach the goals that I set for myself so in this sense long- distance running is the perfect fit for a mindset like mine.
  • It’s not fun to be misunderstood or criticized, but rather a painful experience that hurts people deeply.
  • Emotional hurt is the price a person has to pay in order to be independent.
  • I’m the kind of person who likes to be by himself. To put a finer point to it, I’m the type of person who doesn’t find it painful to be alone. I find spending an hour or two every day running alone, not speaking to anyone, as well as four or five hours, alone at my desk, to be neither difficult nor boring. I’ve had this tendency ever since I was young, when, given a choice, I much preferred reading books on my own or concentrating on listening to music over being with someone else. I could always think of things to do by myself.
  • I haven’t spotted any springs nearby. I have to pound the rock with a chisel and dig out a deep hole before I can locate the source of creativity.
  • The most important thing we ever learn at school is the fact that the most important things can’t be learned at school.
  • I think that certain kind of processes don’t allow for any variation. If you have to be part of that process, all you can do is transform – or perhaps distort – yourself through that persistent repetition and make that process a part of your own personality.
  • I quietly absorb the things I’m able to, releasing them later, and in as changed a form as possible, as part of the storyline in a novel.
  • In my own way I’ve enjoyed my life so far, even if I can’t say I’ve fully enjoyed it.
  • But just as our consciousness is a maze, so too is our body. Everywhere you turn there is darkness and a blind spot. Everywhere you find silent hints, everywhere a surprise is waiting for you.
  • I’ve always done whatever I felt like doing in life.
  • I’ve carried this character around like an old suitcase, down a long, dusty path. I’m not carrying it because I like it. The contents are too heavy, and it looks crummy, fraying in spots. I’ve carried it with me because there was nothing else I was supposed to carry. Still, I guess I have grown attached to it.
  • To deal with something unhealthy, a person needs to be as healthy as possible. /…/ an unhealthy soul requires a healthy body.
  • What I do know is that people have certain inborn tendencies, and whether a person likes them or not, they’re inescapable. Tendencies can be adjusted, to a degree, but their essence can never be changed.
  • Most runners run not because they want to live longer, but because they want to live life to the fullest. If you’re going to while away the years, it’s far better to live them with clear goals and fully alive than in a fog.
Advertisements

Margus Karu “Täna on täna ja forever on forever”


täna-on-täna-ja-forever-on-forever

  • Ma teadsin, et ma… armastan teda. See tunne oli nii valushapult magusvõimas, et võttis hingeldama, õhku ahmima. Nii kiivalt oli mu süda suletud, et ma ei saanud arugi, kui palju head mu ümber oli.
  • La – äärmiselt lihtsalt seletatav nähus, mis on erakordselt harv juhtuma. Kui inimene leiab olukorra ja inimese, kelle juuresolekul ta kaotab iseenda ning sulab vaimselt ja füüsiliselt teise inimesse. Kui puudutus viib meelekaotusse ning kõrgendatud vaimuseisundisse, kui sõnast “armastus” jääb puudu, sest see ei tundu olevat piisav sõna kirjeldamaks seda seisundit. Inimkonna ajaloos harva kasutatava mõiste seni uurimata ala La on siiski olemas ning eksisteerib vaid mõnel ükskikul juhul, kui inimesed on õiges ajas ja õiges kohas kohtuvad ning kogevad seda supertrippi, mis on võrdväärne universumi ilmutusega.

Kirjanduslik päevaraamat

 

Jojo Moyes “Pärast sind”


pärast-sind

  • Mõnikord vaatan ma enda ümber olevaid inimesi ja mõtlen, et meie kõigi saatuseks on jätta endast maha hävingu rada. Need pole üksnes su ema ja isa, kes su tuksi keeravad. Vaatasin ringi nagu inimene, kellele on äkitselt puhtad prillid ulatatud ja nägin, et peaaegu kõik kannavad armastuse jõulist jälge, olgu see siis kadunud, ära võetud või lihtsalt hauda läinud. Will oli seda teinud meie kõigiga, sain ma nüüd aru. Ta ei tahtnud seda teha, aga oli seda teinud juba paljalt elamast keeldunud.
  • …kuid tegelikult tähendas armastus üksnes valu. Suuremaid vigastusi – nii mulle kui ka temale, mis oli veel hullem. Kes on selleks piisavalt tugev?

Lugemiselamused

Sõber raamat

Kadri Kõusaar “Ego”


23343375._UY475_SS475_

  • “Olen olnud maailmast ära lõigatud, keegi pole mind otseselt seganud ega piinanud, ja sellised tingimused lihtsalt sunnivad olema originaalne.”
  • Aga ma ei kirjutagi kriitikutele või rahvale. Ma kirjutan oma üleminekutele.
  • Elu – see peaks olema ainult head inimesed, hea muusika, hea toit, head filmid, head raamatud jne. Vältimatut ebameeldivat peaks olema võimalikult vähe.
  • …ma ei usu näärivanadesse või sellesse, et keegi mulle elus midagi kandikul ette toob. Kõik on startup, kõik tuleb ise teha, ise alustada, ise püsti panna, varastada iseenda öötunde ja noorust, ja sellega tund tunni, päev päeva, nädal nädala, aasta aasta haaval midagi ilusat ehitada.

Emma Cline “Tüdrukud”


Tydrukud_kaas_valmis.indd

  • Ta eksles oma sügavas ja kindlas veendumuses, et väljaspool tema enda kogemusi pole midagi. Just nagu saaksid asjad käia ainult ühtemoodi, aastad viivad sind mööda koridori tuppa, kus ootab sind enda vältimatu mina – embrüonaalne, valmis end paljastama. Kui kurb oli endale aru anda, et mõnikord ei jõua sa sinna kunagi. Et mõnikord elad sa kogu elu vaid pinda riivates, sellal kui armetud aastad mööduvad.
  • Niimoodi oli hirmutav üksi elada. Polnud kedagi, kes taltsutaks su liialdusi, su algeliste ihade reetmist. Nagu elaksid sa kookonis, mis on tehtud sinu enda alasti loomusest ega lase seda sättida tegeliku inimelu mustriteks.
  • Ootasin, et mulle öeldaks, mis minus head on. Hiljem juurdlesin, kas sellepärast oligi rantšos palju rohkem naisi kui mehi. Kõik see aeg, kui mina olin end ette valmistanud, lugenud artikleid, mis õpetasid, et elu on vaid ooteruum, niikaua kuni keegi sind märkab – poisid olid selle ajaga iseendaks saanud.
  • Osa minust tundis end hästi või ajasin ma lihtsalt läheduse õnnega segi. Sest see oli olemas ka siis, kui armastust polnud – perekondlik võrgustik, harjumuste ja kodu puutumatus. Ajahulk, mille sa kodus veetsid, oli nii hoomamatu ning parim selle juures oligi lõpmatu ümbritsetuse tunne, justkui otsiksid kleeplindi algust, aga ei leia seda. Polnud liitekohti, polnud katkestusi – olid vaid sinu enda elu tähised, nii sügavalt sinu sees, et sa isegi ei teadvustanud neid.
  • Mu lemmikfantaasia oli uneravi, mille olin avastanud “Nukkude orgu” lugedes. Haigla arst kutsub esile pikaajalise une, ainsa lahenduse vaese kriiskava Neely jaoks, kes on demeroolist segi läinud. See tundus otse suurepärane – rahumeelsed ja usaldusväärsed masinad hoiavad mu keha elus, aju puhkab vesises ruumis, muretu nagu kuldkala akvaariumis. Ma ärkaksin mitu nädalat hiljem. Ja isegi kui elu loksuks tagasi oma trööstistusse, jääks siiski alles see tärgeldatud olematuselõik.
  • Tegelikult ma ei uskunud, et sõprus võiks olla lihtsalt sõprus ja mitte mingi ebamäärane taust päriselt põletavale küsimusele, sellele, kas poisid armastavad sind või ei.
  • Arvan, et see oligi meie viga, üks paljudest vigadest. Uskuda, et poisid tegutsevad loogika alusel, mida meie ühel päeval suudame mõista. Uskuda, et nende tegevusel on mingi tähendus peale mõtlematu impulsi. Me olime nagu vandenõuteoreetikud, nägime igas pisiasjas ennet ja kavatsust, lootsime meeleheitlikult, et meid peetakse piisavalt tähtsaks, et meie üle pead murda ja plaane pidada. Kuid nad olid vaid poisid, rumalad, noored ja otsekohesed; nad ei varjanud midagi.
  • Kas ma olin üldse kunagi end nii üksikuna tundnud, et terve päev tuleb kuidagi mööda saata ja kellelegi ei lähe see korda?
  • Võimalus, et minu üle langetatakse otsus, tõrjus kõrvale kõik mured ja küsimused. /…/ Tolles vanuses olin mina ennekõike see, kellele anti hinnang ja minu suhetes inimestega andis see jõupositsiooni teistele.
  • Võib-olla oligi see siin parem lahendus, ehkki harjumatu see ju tundus. Olla osa sellest amorfsest rühmast, kes usub, et armastus võib tulla ükskõik kust. Siis ei oleks sa pettunud, kui sealt, kust ootasid, ei tule seda piisavalt.
  • Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad.
  • …teiste inimeste imetlus nõuab sinult midagi. Et sa pead ennast selle järgi kujundama.
  • Tema naer oli järelkaja, kaunis lisandus – kui rõõmus ma olin iga asja üle, mis ma tema hingeelust teada sain, iga ainuüksi mulle mõeldud saladuse üle.

Marcalt maailmale

Lugemispäevik

Joel Haahtela “Elena”


haahtelaelena

  • Tihti mõeldakse, et asjad lähevad teatud viisil, kuni korraga juhtub midagi, mis keerab kõik pea peale.
  • Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõelisteks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest ilma jäänud.

Emily St. John Mandel “Jaam üksteist”


Jaam_yksteist_Kaas.indd

  • Traverse Citys, linnas, kust nad olid hiljuti lahkunud, oli üks leiutaja seadnud pööningule üles elektrisüsteemi. See oli tagasihoidliku mastaabiga, lihtsalt paigalseisev jalgratas, mis suutis usina väntamise korral sülearvuti töös hoida, kuid püüdlused olid leiutajal uhkemad; selle mõte ei olnud elektrisüsteem ise, mõte oli selles, et ta otsis Internetti. Mõned Sümfoonia nooremad liikmed tundsid kerget erutusvärinat, kui leiutaja seda mainis, neile meenusid lood WiFist ja kujuteldamatust Pilvest, nad mõistatasid, kas Internet võiks veel mingil moel olemas olla, ümberringi ripuvad õhus imepisikesed nähtamatud valgustäpikesed.
  • Sümfoonia oli väljakannatamatu, põrgu oli teised flöödid või inimesed või need, kes tahes viimase kampolitüki ära kasutavad või kõige rohkem proovidest puuduvad, kuid tegelikult oli Sümfoonia nende ainus kodu.
  • Kirsten pani silmad kinni. Mälestus varasest lapsepõlvest, kollapsieelsest ajast: ta istub sõbraga murul ja nad mängivad mängu, kus tuleb silmad kinni panna, kõvasti keskenduda ja üritada teineteise mõtteid lugeda. Kirsten ei olnud kunagi heitnud peast ettekujutust, et kui ta mõtted piisavalt kaugele sirutab, võib ta leida kellegi ootamast; et kui kaks inimest saadavad mõtted välja samal hetkel, võivad need mingil moel kusagil kokku saada. Charlie, kus sa oled? Ta teadis, et see püüe on tobe. Ta tegi silmad lahti. Tee nende taga oli endiselt tühi.
  • Põrgu on igatsetud inimeste puudumine.
  • Vaiksetel pärastlõunatel venna korteris avastas Jeevan end mõtlemast, kui inimlik on linn, kui inimlik on kõik. Me manasime tänapäeva maailma inimkaugust, kuid mulle tundub, et see on vale, meie maailm ei olnud sugugi inimkauge. Alati oli meie ümber habras märkamatult töötavatest inimestest koosnev võrgustik ja kui inimesed enam ei töötanud, jäi kõik seisma.
  • Algul tahame ainult, et meid nähtaks, aga kui meid juba nähakse, siis sellest enam ei piisa. Siis tahame juba, et meid ka mäletataks.

Sõber raamat

Ulmeajakiri

Lugemissoovitus