Arhiiv kuupäevade lõikes: 24/11/2019

Agneta Pleijel “Ennustus”


IMG_20191124_162705

  • Ma tahaksin aru saada, mis juhtus. Ja millises järjekorras. Omaenda mälestuste abil. Kõik vastamata jäänud küsimused. Kes me oleme? Mis on armastus? Pisut armastust peab ju ometi alles jääma, kui see kunagi on olemas olnud. Muidu pole muud kui surm ja ükskõiksus.
  • Elu koosnes eraldi osadest, mis tuli kokku sobitada, ühte rütmi saada, ühtlustada.
  • Ta on naine. See on roll, mida ta mängib.
  • Ta tahab selgesti näha. Ta tahab olla aus. Aga kuidas olla aus, kui kõik sinu ümber on võlts.
  • Aga nüüd ma siiski tean, lisab ta, et ma kannatan endogeense depressiooni all ja et see on ravimatu. /…/ Ema on olnud siiras. Tüdruk tahab vestlust jätkata. Depressioonid ei saa olla ravimatud. Need peavad millestki tulema.
  • Kui sa saaksid endale elu valida, ütleb ta. Kas sa valiksid sellise elu, kus kõik on välja mõõdetud ja käib oma loogilist rada, kus ei juhtu suuremaid õnnetusi ega ootamatusi. Või selline, kus on kaljusid ja kuristikke, elu, mis toob meeleheidet ja rusutust, aga kus on ka peadpööritavaid tippe, vaimustust, tõde ja kirkaid hetki – kumma elu sa valiksid? /…/ Ta vastab, et valib elu meeleheites, kui see tee on kirgastumise, vaimustumise ja tõe poole. Niipea, kui ta on need sõnad lausunud, teab ta, et ta on siiras.
  • Ta ei ole õnnelik ega õnnetu. Ta kulgeb.
  • /…/ me koosneme ainult fiktsioonist, mõttest, mille me iseendast tekitame.
  • Igatsesin valgust ja lihtsust. Ent valguse ja pimeduse piir läks läbi minu enda.
  • Kogun mõned mälestused kokku, mõtlesin toona. Saan natuke selgust. Nad on surnud. Nüüd mõtlen nendele enamasti soojusega. Me oleme nagu aastatega üheealiseks muutunud.
  • Ambivalents tähendab kahte asja tahtmist ühel ajal. Nagu tahaks ühekorraga vihata ja armastada. Ja kummaline on see, et kuigi see on isa ambivalents, kandub see tüdrukusse üle. Suutmatus otsustada. Pidev mure, et teed kellelegi haiget. Ja seetõttu suutmatus iseendale selget piirjoont saada.

..

Sehkendaja kirjutab