Daily Archives: 22/06/2019

Julian Barnes “Aja müra”


 

  • Ta oli siin seistes arvanud, et on oma mõtete peremees. Ent öösel, üksinduses, tundus hoopis et mõtted on tema peremehed. Tõepoolest – ja pole pääsu saatusest nagu luuletaja meile kinnitab. Ega omaenda mõtetest.
  • Ei, sai ta vastuseks, miski ei alga niisama, ühel kindlal hetkel ja ühes kindlas kohas. See algas paljudes paikades, palju kordi, mõneti juba enne sinu sündi, välismaal ja teiste mõtetes.
  • Nagu laps ikka, oli ta oletanud, et asjad olid korras, kuni keegi vastupidist ei väitnud. Nii oli ta alles hiljem, kui kuulis täiskasvanuid asja arutamas ja naermas, taibanud, kui viltu ja imelik seal majas kõik on.
  • Kõige selgemini armastas ta Tanjat siis, kui oli temast eemal. Kui nad koos olid, leidus kummalgi ootusi, millele ta kas ei osanud nime anda või polnud suuteline vastama.
  • Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi.
  • Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ja rõhutava vahel olid alati paberrossid.
  • Just niimoodi tuleb armastada: kartmatult, tõkkeid seadmata, homsele mõtlemata. Ja hilisema kahetsuseta.
  • Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad olid kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal.
  • Ta mõtles endast kui tugevate tunnetega inimesest, kel puudub oskus neid tundeid väljendada. Aga nii mõeldes oli ta enda vastu liiga leebe; ka see polnud õiglane. Kui aus olla, siis oli ta neurootik. Ta arvas, et teab, mida tahab; ta sai, mida tahtis ja ei tahtnud seda enam; see eemaldus temast ja ta tahtis seda tagasi.
Advertisements