Maarja Kangro “Klaaslaps”

klaas

  • Ma teadsin, et inimesed on kaastundlikud. Neil on igasuguseid omadusi, aga üldiselt on nad kaastundlikud, eriti sellistes olukordades ja virtuaalsetes keskkondades. Peegelneuronid hakkavad tööle. Ideoloogiliselt võib inimene olla vastasrindel, aga ikkagi.
  • Mida teeb inimene kogu selle materjaliga, mida ta on endasse elu jooksul salvestanud, inimene, kellest ei lähe edasi enam midagi? Ta on nagu mõttetu andmebaas, mis läheb ühel hetkel põlema.
  • …niisugune maailm on kurjast. Äpardunud. Elu alguse ja enamasti ka lõpu piinarikkus näitab juba ise, et inseneritööna on maailm ebaõnnestunud. /…/ Niisuguseid kannatusi ei ole vaja paleti täielikkuseks, hüve tunnetamiseks, selleks, et hea saaks olemas olla. Et erinevus, elu, maailm üldse saaks olemas olla – no ei. See on perses mudel.
  • Ma ei eitanud, et see, mis on hea, saab olla tõeliselt hea, ja et vastavalt oludele saavad olemas olla ülimad hüved, aga see ei tähendanud, et maailm kokkuvõttes ei oleks perses projekt.
  • Mulle muidugi meeldisid romaani rahvad. Eluaeg olid meeldinud. /…/ Romaani kultuuride inimesed, kuitahes erinevad need kultuurid ka pole, olid siiski pehmed. Ka oma kangekaelsuses ja kapriissuses. Võõrastan neid vähem kui põhjapoolseid rahvaid. Emotsionaalne foon oli siis ikkagi pigem meeldiv, seda, et kultuuris on solidaarsus ja kaastunne väärtustatud, oli vähemalt mingil kujul tunda.
  • Minu kogemus oli jagamatu. Või ei olnud. Ma ise ju ei pooldanud seda väljendamatut, öeldamatut, sõnastamatut diskursust. Aga kuidas seda jagatakse. Kuidas olla kindel, et see on jagatud. Mis on sellest kogemusest see, mis on jagatud?
  • Ma ei tahaks, et ükski sõber, kellel on tõsiselt sitasti läinud, sitasti mineku omale hoiaks. /…/ Ma ei tahaks, et ükski mu sõpradest nii teeks. Ma tahaksingi, et nad oma raevu ja valu välja karjuksid, kui vähegi jaksavad. Kui neil sellest vähegi abi on. Aga muidugi ei pruugi olla. Ega mingit ühtset taustsüsteemi õilsuseks ja kergenduse leidmiseks ei olegi. Saatuse sõimamine või saatusega leppimine. Mõlemaid annab üht- või teistpidi valgustada. Ebaküps hüsteerik versus konformistlik lambuke.
  • Trauma on arendav.
  • Trauma on mõttetu, pime, kasutu ebaõnn.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s