Tuula Karjalainen “Tove Jansson. Tee tööd ja armasta”

tove

  • Paradiisi otsimine oli olnud Tove elu ja kunsti läbiv joon. /…/ Tema loodud paradiisidest kõige tuntum on teadagi Muumiorg. Isiklikke paradiise otsis ta mitmelt poolt maailmast ja plaanis koos kallite inimestega kolida kuhugi paremasse maailma, näiteks asutada kunstnike asunduse.
  • Tove vihkas kooliskäimist ja oli üsna halb õpilane. Ta ei kirjuta koolist peaaegu kunagi ja näiteks Muumiorus kooli pole. Kui ta mõnikord viitabki koolidele, teeb ta seda negatiivses toonis, võrreldes neid näiteks vanglatega. /…/ 16-aastaselt sai Tove vanematelt loa kool pooleli jätta ja Stockholmis kunstiõpinguid alustada. Pärast kooli poolelijätmist olid sillad teiste elukutsete juurde põletatud. Seega pidi ta olema juba noorena kindel, mida ta tahtis elus teha ja kelleks saada.
  • Kõige peadpööritavam on teeleasumine ja eemaldumine argipäevast. Võib-olla on eemalepääsemine tähtsam kui kohalejõudmine.
  • …külmus ja iroonia hävitavad armutult alles hapra minatunnetuse. Laps ei arene, kui teda ei armastata. Ta peab saama tunda end nii turvaliselt, et julgeb ka vihastada või nagu väke My seda väljendab, “õppida kaklema”.
  • “Need trollid on oma meeldivas sõbralikkuses üsna jultunud kõrgklassi esindajad ja üle kõige lehvib varjatud ja julm külmus. Nad kasutavad inimesi ja sündmusi ära oma armastusväärsel kombel, ilma seda ise tähele panemata. Õigupoolest on nad talumatult enesekesksed. Minu arvates on suurepärane, et oled nad läbi näinud – olen neid juba kaua kahtlustanud. Kuigi ei saa ega taha neid muuta.” (Tove Jansson muumidest).
  • “Kes tahab, saab alati kirjutada, raskustest hoolimata, kui ainult on, millest kirjutada ja mida öelda.”
  • Tühjust ei saa kirjeldada see, kes pole olnud ise tühjuse sees ja seda hoolega uurinud.
  • Omast on raske loobuda, muuta väärtushinnanguid ja loobuda põhimõtetest, isegi kui teised ümberringi seda teevad. Teisalt on aga äärmiselt kurb tunda end kunsti elavaimast tipust kõrvale jäänuna, tunda, et oled arengust maha jäänud ega astu enam ühte sammu teiste kunstnikega.
  • “Mõnikord lähen ma kunstnike liitu, et oma foobiatest vabaneda ja olen märganud, et ei karda neid enam ja enam ei saa nad mu tuju rikkuda. Kui ma neid külaskäike veel mõnda aega jätkan, hakkab võib-olla mõni neist isegi mulle meeldima. Ja nii see ju peakski olema, just selle pärast ju kolleegidega kokku saadakse.”
  • Üksinda ei ole kellelgi rõõmu isegi merikarbist.
  • Mitte kellelgi ei olnud nii ilusaid jooni. Nii kergeid ja puhtaid, nagu ta oleks neid tõmmates eriliselt rõõmustanud.
  • Armastus oli nagu uute maastike, uskumatult ilusate paikade avastamine. “See on nii sõnulseletamatult suur ime, nagu leiaksid uue imelise toa oma vanas majas, mida arvasid hästi tundvat. Astud lihtsalt sisse ja imestad, kuidas sa selle olemasolust ei teadnud.”
  • Just naiskunstnikud on maalinud palju autoportreesid. Sageli on need otsekui uurimused sellest, mida tähendab olla naine ja ühtlasi kunstnik, piltidel on näha vananemine ja kõik, mis sellega kaasneb, sageli ise rõhutatult. Ka Tove Janssoni loomingus on väga palju autoportreesid. Enamasti uurib ta nendel oma mina ja vaimset seisundit. Need on otsekui eluloolised jutustused vaatajale, aga kätkevad endas kahtlemata ka palju sellist, mida oskab avada ainult autor ise.
  • Autorile olulise teemaga narratiiv kerkib teoses esile ja toob sinna kirjanduslikku dimensiooni. Ta oli harjunud pildi, sõna ja loo kokkukuuluvusega ning arendas illustreerides seda terviku loomise oskust.
  • “…kui peaksin ütlema, millist sihtrühma minu lood võiksid eriliselt puudutada, siis on need arvatavasti üksiklased. Pean selle all silmas inimesi, kellel on raske kohaneda, neid, kes on väljaspool ja piiri peal. Arglikke. Sellist üksiklast, kelle eest mul endal on õnnestunud põgeneda või keda endas peita”.
  • Kui ta pöördus pärats etendust tagasi ateljeevaikusesse, maalima “vanu vaikelusid”, tundis ta teatri hektilisest maailmast puudust. Maalimine oli siiski endiselt kõige tähtsam ja ta pidas seda õigeks elutööks. Kõik muu oli sellega võrreldes harrastus, hirmu ja masendusega võitlemine või rahateenimine, kuigi meeldiv. Ta oli õnnelik, et võis kirjutada ja joonistada just muumisid ega pidanud enam ennast elatama, joonistades läägeid emadepäevakaarte ja muud taolist tühjatähja.
  • Urri lootusetutes lähenemiskatsetes võib igaüks näha iseennast hetkedel, mil elu ei lähe just kõige paremini ja tundub, et ka sõbrad on kuhugi kadunud. Urris võib iga inimene ära tunda oma hirme.
  • My on väga omapärane: rõõmus, vihane ja pisut tige, mõnikord lausa metslane, kes hammustab teisi säärest või sabast ja naerab ise selle peale magusasti. Ta viskab nalja, tembutab ja on otsekui kunagiste kuningate õuenarr, kääbus. /…/ My on kõigist Muumioru olenditest kõige populaarsem. Ta on positiivne väike tigedik. My agressiivsus on vabastav, midagi sellist, mida vajab igaüks, nende hulgas nähtamatu laps, et nähtavaks saada. Et tõeliselt olemas olla, peab julgema vihastada, olla sina ise, teiste ühteaegu heade ja halbade olendite seas.
  • Ootav inimene pole kunagi vaba, sest igatsus on kindel vaimne vangla. Ka Tove oli ootamisega harjunud ning ühtlasi sellest külalstunud.
Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s