Heljo Mänd “Üksteisest läbi ja mööda”

  • Ma polnud harjunud, et mu tütar oma eksimusi tunnistab. Kui tal need on olnud, on ta jätnud need alati enda teada. Vaatasin oma tütart uue pilguga, nii et ta näis hetkeks kahetsevat oma avameelsust, aga mingisugune teineteisemõistmine välgatas meie vahel.
  • “Ma armastan kududa värvilisi kindaid,” ütles kord mu kooliõde, “ja siis neid oma sõpradele saata. Viimane kord sain tänukirja: ma näen, et sul on tervis korras, sa teed lõbusaid kindaid.”
  • …ma teadsin, et ükski luuletus ei tohi sündida liiga äkki. Nagu ei tohi äkki sündida armastus, vaid peab pikkamööda küpsema, et oma rõõmu raskuses valmida.
  • Kui rumal ma olin! Kuidas ma ei taibanud, et just päikseline päev oli sulle väsitav, tegi sind rambeks ja kivikõvaks. Kuidas ma oma armastuses ei mõistnud, et sa olid maa, mis ammutab vihmast jõudu. Aga mina mängisin aina päikest ja kõrvetasin Sind oma kiirtega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s