Sylvia Plath “Klaaskuppel”

DSC_0351

  • Botaanika oli mõnus, sest mulle meeldis lõikuda lehti ja panna neid mikroskoobi alla, joonistada leivahallitusi või sõnajala paljunemistsüklis ette tulevat veidrat südamekujulist lehte, see kõik tundus nii tõeline.
  • Ma kulutasin palju aega kujuteldavatele vestlustele Buddy Willardiga. Ta oli paar aastat minust vanem ja väga teaduselembene, nii, et oskas alati kõike tõestada. Temaga olles pidin ma kõvasti vaeva nägema, et minugi peanupp vee peal püsiks. Need väljamõeldud vestlused kordasid tavaliselt mõnda Buddyga tegelikult toimunud jutuajamise algust, ent lõppesid sellega, et mina suutsin talle üsna teravalt vastata, selle asemel, et istuda ja pomiseda “Küllap vist.”
  • …päris õnnelik olin ma üldse oma elus olnud vaid üheksanda eluaastani. Pärast seda, hoolimata skautlusest, klaveritundidest, akvarellitundidest, tantsutundidest ja purjetamislaagrist, kõigest, mille võimaldamiseks ema aina koonerdama pidi, hoolimata kolledžist ja hommikueine-eelseist kambakesi kooliminekust aoaegses sudus, hoolimata kõigist omaküpsetatud kõrbemaläinud kookidest ja uute mõtteseoste tekkimise igapäevasest vaiksest tulevärgist, polnud ma kunagi enam tõeliselt õnnelik.
  • Igal hommikul täiendas lumivalgete käsikirjade laviin ilukirjanduse toimetaja toas kõrguvaid tolmhalle virnu. See tähendas, et Ameerika kirjutustubades, pööningukambrites ja õppeklassides tegeldakse salamahti kirjutamisega. Kui iga minut pannakse kuskil punkt ütleme ühele käsikirjale, kuhjub ilukirjanduse toimetaja lauale viie minutiga viis käsikirja.
  •  Lappasin raamatu lehekülgi, lastes neil silme ees aeglaselt tagasi langeda. Ähmaselt tuttavad sõnad, ehkki kõik nagu kõverpeeglis igapidi viltu väänatud, riivasid jälgi jätmata mu teadvuse klaasjat pinda.
  • Ma olin väsinud võitlemast. Kui mu osaks on langeda, hoian ma kinni neist pisikestest rõõmudest nii kaua, kui vähegi saan.
  • Võib-olla peaks tõesti unustus nagu leebe lumevaip need mälestused kinni katma ja summutama. Kuid nad olid osa minust endast. Nad olid mu hingemaastik.
  • Püüdsin kindlaks teha, kes neist oli kõnelnud. Ma ei salli, kui pean rääkima rühmaga. Kui ma räägin mitme inimesega, valin alati ühe, kellega suhtlen, ja tunnen siis kogu rääkimise aja, kuidas teised ebaõiglast eelisseisundit kasutades mind uurivad. Samuti ei salli ma, kui inimesed pärivad reipalt, kuidas mul läheb, teades, et ma olen tegelikult omadega läbi, aga ootavad ikkagi, et ma vastaksin “hästi”.
  • Ainus viga on see, et kirik ja isegi katoliku kirik ei ole kogu su elu. Ükskõik kui palju sa ka ei põlvitaks ega paluks, ikkagi pead kolm korda päevas sööma, pead käima tööl ning muu maailmaga kuidagi läbi saama.

..

Viidad mujale:

Danzumees

Rabarberibulvar

Karikate emand

Yuki lugemispäevik

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s