Daily Archives: 29/06/2016

Torey Hayden “Tiigri tütar”


20160629_221503

  • Kõikidest raamatutest, mis ma talle lugesin, äratas temas suurimat vaimustust “Väike prints”. Teda võlus see mõtlik ja kimbatuslik tegelaskuju. Sheila mõistis tema erilisust. Ühel hetkel täiskasvanulik, järgmisel ebaküps, kord tähendusrikas, samal ajal nii lihtne, ning ikka ja alati üksik ning tõrjutud, sellisena jättis väike prints Sheilale tugeva mulje.
  • Tundsin, et Sheilal on meie suhet väga vaja ja ilma selleta ei saaks tema tundeelu edasi areneda. Ta vajas väärikustunnet, mis on inimesel, kes teab, et teised temast hoolivad.
  • Minu jaoks ei ole olemas ühte kindlat raamistikku, mille abil inimese käitumist saaks ammendavalt tõlgendada. Me loome erinevaid teooriaid, et saavutada kaoses korda niisugusel määral, mis on piisav tegeliku muutuse tekkimiseks, aga need oleme ju meie, kes oleme selle süsteemi loonud, kuna meie ise vajame neid muutusi.
  • “Kui ma nii andekas olen, siis miks ma ennast ise nii lollina tunnen? Mis anne see selline on, mis keerab maailma kummuli, nii et vähem on rohkem ja rohkem on vähem?”
  • “Tead… kui ma seda lugesin, siis see mind nagu… noh, kuidas seda öelda? Avardas? Ei, see pole see.” Ta tegi jutusse pausi. “Kui ma seda loen, siis oleksin nagu väikeses pööningukambris – see on minu tavaline elu – ja pea kohal on katuseluuk, mida ma näen, aga milleni ma ei ulatu. Ja kui ma siis ikka loen seda, siis minu sees nagu kasvaks miski, tõstaks mind kõrgemale, nii et ma ulatun korraks seda katuseakent paotama ja välja vaatama. Ainult vilksamisi, mõistad? Sellel hetkel saan aru, et on midagi, mis on minust suurem.”
  • “Mulle meeldiks lihtsalt kellegagi koos olla, kallistada. Saad aru, mis ma mõtlen? Et keegi paneks lihtsalt oma käed mulle ümber ja embaks ega mõtlekski kaugemale. Aga sellist asja vist ei saa olla. Ja nii polegi mul kedagi.”
Advertisements