Cheryl Strayed “Metsik”

 

DSC_0157

  • Hirm sünnib suuresti loost, mida endale jutustame, sestap otsustasin pajatada endale teistsugust lugu kui see, mida naistele räägitakse. Otsustasin, et mind ei ähvarda oht. Ma olen tugev. Ma olen vapper. Miski ei saa minust võitu. Selle loo külge klammerdumine oli ajuloputuse vorm, kuid see enamasti töötas.
  • Pacific Crest Trailil matkamise põhitõik, selle suve kõige suurem ja samas nii lihtne tõik oli see, kui vähe valikuid mul oli ja kui tihti pidin tegema seda, mida ma kõige vähem tahtsin. Polnud ei pääsemist ega keeldumise võimalust.
  • …kaalusin oma valikuid. Neid oli ainult kaks ja need tegid põhimõtteliselt ühe ja sama välja. Võisin minna tagasis inna, kust olin tulnud, või edasi minna sinna, kuhu kavatsesin minna.
  • Miski ei sobinud, kuni ühel päeval turgatas mulle pähe sõna “strayed”. Vaatasin kohe sõnaraamatust järele ja teadsin, et see on minu nimi. Selle mitmekihilised tähendused sobisid mu eluga kokku ja samas kõlas see poeetiliselt: õigelt rajalt ära pöörama, õigelt kursilt kõrvale kalduma, eksima, metsistuma, vanemateta olema, kodutu olema, millegi otsinguil sihitult ekslema, kõrvale kalduma, hälbima.
  • Oma tavapärases PCT-eelses elus olin raamatuid armastanud, aga rajal olid nad veelgi suurema tähenduse omandanud. Need moodustasid maailma, millesse võisin kaduda, kui see maailm, kus viibisin, liiga üksildaseks, karmiks või raskesti talutavaks muutus.
  • Ta meenutas mulle kõiki neid kuldseid poisse, keda olin elu jooksul tundnud: klassikaliselt ilusad ja võluvalt kindlad, et nende koht on tipus, veendunud, et maailm kuulub neile ja neid ei ähvarda seal ükski oht.
  • …taipasin, et olin siia tulnud selleks, et hirmule silma vaadata, et õigupoolest kõigele silma vaadata – kõigele, mida ma olin endaga teinud, ja kõigele, mida oli minuga tehtud. Ma ei saanud seda teha kellegi sabas sörkides.
  • “Tundub, et ta oli nagu Vietnami sõja veteran,” jäi Pat endale kindlaks. “Võib-olla mitte otseses mõttes, kuid tal on nende meestega midagi ühist. Ta on sügavalt haavatud. Ta on vigastatud. Vigastus mürgitas tema elu ja mürgitas ka sind.” /…/ “Haavatud?” oli kõik, mida suutsin küsida. “Jah,” vastas Pat. “Ja sina oled samast kohast haavatud. Nii läheb isadega, kes oma haavu ei ravi. Nad haavavad oma lapsi samasse kohta.”
  • “Isa ülesanne on lastele võitlemist õpetada, anda neile enesekindlust ratsu selga istuda ja lahingussse tormata, kui vaja. Kui sa seda oma isalt kaasa ei saa, pead ise õppima.”
  • Sõprade kirjad olid kui armastuse ja keelepeksu, uudiste ja naljakate lugude voog.
  • Võib-olla olin nüüd niikaugele jõudnud, et mul oli julgust karta.
  • Ma ei tundnud end enam igavese lollpeana. Ja ma ei tundnud end nagu kuramuse vinge amatsoonide kuninganna. Ma tundsin, et olen metsik ja alandlik ja end sisemiselt kokku võtnud, nagu oleksin ka mina selles maailmas väljaspool ohtu.

Viidad mujale:

http://2014.poff.ee/est/filmid/programmid-1.p/pohja-ameerika-konkurss/metsik

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s