Daily Archives: 12/08/2014

Katri Kuus “Minu Kasahstan”


minu_kasahstan-220x321

  • Kolm aastat elust on seda väärt, et avastada enda jaoks miski, millest sa varem midagi ei teadnud, kuid mis on kõvasti loksutanud su seniseid väärtushinnanguid ja andnud edaspidiste elamuste mõõtmiseks sootuks uue mõõdupuu.
  • Avastan, et olen tasapisi Kasahhimaasse lootusetult ära armunud. Imetlen, kui kõrge ja sinine tundub siin taevas! Kui põneva kujuga on pilved! Kui erinev ja muutlik võib olla pidevalt paralleelselt maanteega kulgev mäeahelik! Kuidas päeva jooksul varieeruvad stepis värvid! Leian üles ka lõputud erepunased mooniväljad, mida lapsepõlves pildiraamatust imetlesin.
  • Kõik mingilgi moel sugulussidemetes olevad inimesed on kohustatud üksteist aitama, kui ei taheta elu lõpuni põlualuseks saada. Selle kartuses kogu mäng käibki ning kui läänemaailmas tuntakse muret peresidemete nõrgenemise, üksteisest võõrandumise ja kapseldumise üle, siis ehk aitab kuuluvustunne ning teadmine kindlast seljatagusest kasahhi kaamelipoegadel, pääsukestel ja väikestel printsidel lihtsamini elada ja igapäevaelu muredega paremini toime tulla.
  • Sõna “kasahh” tähendab vanatürgi keeles “vaba ratsanikku” või “isandata peremeest”.
  • Märkan tihti, kuidas siin omavahelises vestluses rõhutatakse pidevalt kaasvestleja eesnime. Ning ma ei tea, miks, kuid see mõjub kuidagi meelitavalt ning isegi kergelt hüpnotiseerivalt.
  • Kasahhide igivana uskumus on, et nimi mõjutab tugevalt inimese tulevikku ja määrab ära tema saatuse ning valesti valitud nimi toob ebaõnne.
Advertisements

Aino Pervik “Kunksmoor”


497

“Kas ma olen nüüd meremeeste põrgus?” küsis meremees ettevaatlikult. “Kui ma õigesti mäletan, peaksin uppunud olema.”

“Just seda sa mul olidki,” ütles Kunksmoor. “Aga praegu äratasin ma su ellu tagasi. Ja selle peale on mu kodu sinu meelest põrgu.”

*

“Millega sa siis suurele maale pääsed?” imestas meremees. “Kuidas sa suudad siin maailmast nii äralõigatuna elada?”

“Sa küsid rumalasti,” ütles Kunksmoor. “Siin on minu kodu. Ma ei suudaks elada seal maailmas oma kodust äralõigatuna.”

*

“Linnud,” ütles Kunksmoor pingsalt enda ette tühjusesse vaadates. “Ikka need linnud. Aga ma ei saa aru, mis nende lindudega on! Ma ei tea üldse, mida ette võtta.”

“Mina kui endine laevakapten tean aga seda, et igas olukorras on peaasi tegutsemine,” ütles Trumm tarmukalt. “Õnnetuses pole midagi ohtlikumat kui käte rüppe laskmine. Me sõidame kohe välja.”

*

“Kas teile on teada ka igavese nooruse saladus?” küsis keegi.
“Muidugi,” vastas Kunksmoor tähtsalt.
Noor ajakirjanik, kes oli enne Kunksmoori käest nina peale saanud, küsis nüüd mürgiselt:
“Miks te seda saladust siis enda juures ei kasuta?”
Kunksmoor vaatas noorele ajakirjanikule otsa, nii et sellel külmajudinad üle selja jooksid, ja ütles: “Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksl kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea.”

*

“Kuid ma ei armasta sõnu, sest sõnad on ohtlikud. Nendega ei tea kunagi täpselt, mis võib juhtuda. Ma mõtlen igasuguseid kõrvalnähtusid. Üldiselt eelistan ma ravida rohtudega.”

*

“Noh,” ütles Kunksmoor lilli vastu võttes. “Seekord on sul küll viltu läinud. Palderjanil korjatakse juuri, mitte õisi.”

Trummi nägu muutus väga õnnetuks.

“Aga kas nad pole siis ilusad?” küsis ta.

“Ah soo,” ütles Kunksmoor. “Seda küll.”

*

Kunksmoor jättis kapteni hernesuppi valvama, võttis oma tohutu käekoti ja läks kohe visiite tegema.

Esimeseks otsustas ta vaadata tüdrukut, kes oli lubanud oma laia näo ja suure suu pärast merre minna. See merremineku jutt Kunksmoorile ei meeldinud.

*

Trummi süda lõi jälle vaeva täis. Ta sai praegu aru küll, et oleks pidanud rohkem oma Kunksmoorile silma vaatama ja vähem takjamaal istuma. Nüüd oli Kunksmoor ära ja kõik kohad pahandust täis.

*

moonike kirjutab: http://bookandmoon.blogspot.com/2014/08/aino-pervik-kunksmoor.html