Daily Archives: 09/07/2014

Haruki Murakami “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”


hm-southukpaper

  • “Pärast teatud aja möödumist sündmused tarretuvad. Just nagu ämbritäis tsementi. Ning tagasi me enam ei pääse.”
  • “Sulle meeldib kõigest ainult üksinda mõelda ning sulle ei meeldi, kui inimesed näevad mis su peas toimub. Võib-olla tuleb see sellest, et sa oled ainuke laps. Sa oled harjunud üksinda mõtlema ja tegutsema. Sa arvad, et kui sina millestki aru saad, siis rohkemat polegi vaja.”
  • Elasin kellegi teise, mitte enda elu. Kui palju see inimene, keda endaks nimetasin, üldse oli mina? Ja kui suur osa temast ei olnud? Kui ehtne mu maailm oli?
  • Mõned asjad haihtusid, nagu oleksid nad küljest lõigatud. Teised hääbusid vaikselt udusse. Lõpuks jääb ikka ainult kõrb järele.
  • Üks asi läheb viltu ning kogu kaardimajake kukub kokku. Ning pole mingit pagemisvõimalust, kuni keegi mööda kõnnib ja su välja sikutab.
  • Kui küllalt kaua vihma jälgida, nii et ühtegi mõtet enam peas ei keerle, siis võib tunda, kuidas keha muutub kaalutuks ja raputab end reaalsest maailmast lahti. Vihmal on hüpnotiseeriv jõud.
  • Teistsuguseks saades võiksin end kõigest vabastada. Uskusin siiralt, et suudan iseenda eest põgeneda, vähemalt nii kaua, kuni püüan seda teha. Ometi sattusin alati tupikusse. Ükskõik mida ette võtan, ikka seisan lõpuks iseendaga silmitsi. See, mis on puudu, on alati puudu. Dekoratsioonid mu ümber võivad muutuda, aga mina olen ikka seesama ebatäiuslik inimene.
  • Justkui laps, kes mängib peitust, varjus ta sügavale iseendasse, ometi lootes, et ta leitakse üles.
Advertisements