Kati Nielund “Minu Kopenhaagen”

minu_kopenhaagen-220x320

  • Kopenhageni koolis arvas Elisabeth, et ma olen liiga vaikne, tahtis teada, mida ma mõtlen ja koos SFO Teresega nad muudkui õhutasid mind rääkima. Tunnistasin lõpuks üles, et ma kardan vigu teha ja ei taha teisi pahandada ja ei taha, et narrima hakatakse. Elisabeth ja Terese ei saanud selle peale üldse pahaseks, vaid rääkisid, et kõik teevad vigu, isegi õpetajad ise, ja vigadest ei tasu probleemi teha. Need juhtuvad nagunii ja inimene lihtsalt õpib nendest ja avastab midagi uut ja see – uut avastada – on tähtis.
  • Selle asemel, et kärsitult kõike korraga selgeks saada, tuleks ehk tõesti taanlaste kombel vabalt võtta ja lasta linnal tasahilju enda juurde tulla. Iga päev toob midagi uut niikaua, kuni ühel hetkel tekib tunne, et oled koju jõudnud.
  • Igal linnal on igaühe jaoks varuks sõnum, mida just see inimene kuulda tahab.
  • Tundsin end kui rong, mis kindlal marsruudil ühest jaamast teise kihutab. Kusagil eespool ootas tulemus: rõõm, rahu ja tasakaal. Minu ehitatud väike turvaline maailm oli rongi sees, akende taga, teisel pool klaasi, libises mööda tegelik elu – ühteaegu ohtlik ja hirmutav, kutsuv ja ligitõmbav.
  • “Vaadake, õpetajale on kõige olulisem, et õpilane jõuab selleni, millest ta unistab. Aga ärge unustage sealjuures teekonda nautida. Oma elu kirjutate te ise, ainult et… ilma kustukummita. Teist võimalust ei tule. /…/ Keegi teist oli kirjutanud, et õpetaja ootab õpilastelt kiiret edu ja häid eksamihindeid,” jätkas Jakob. “See ei ole õige! Edukus – see on suhteline mõiste, ja hinded… need lähevad varsti meelest.”
  • Ehk on tõesti õigem nautida tasahilju sammhaaval sündivat sulandumist. Tunda mõnu valitud teekonnast ja selle väikestest edusammudest ning rõõmudest.
  • Klassiruumi akendest paistsid vanalinna kirikute tornitipud ja nende kohal ühtlaselt hall taevas. Kui taevas oleks veel õige pisut madalamale vajunud,  oleksid torniteravikud sinna augud torganud ja vabanev päikesevalgus võinuks linna kuldse säraga üle ujutada.
  • Paljud unistused on pärit lapsepõlvest. Kuhu nad vahepeal kaovad? Vahel on võimalik oma unistused taas üles leida kodust hoopis kaugele rännates. Mitte sellepärast, et unistused eemale rännanud oleksid. Inimene ise eksleb ringi, aga tema unistused ootavad kannatlikult oma aega.
  • Inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks valida. Aga rumal inimene ei taipa, et iga uus päev pakub talle uue valikuvõimaluse, milliseid mõtteid mõelda. Kuni avastab, et vahepeal on mitukümmend aastat tuulde lennanud. Aga elu, see on nagu festival, mis ükskord otsa saab.
  • Olenemata sellest, mis mandrilt inimene pärit on, vajab ta selleks, et õnnelik olla, küll toitu ja turvalisust, aga rohkem veel mõistmist, tunnustust ja ruumi olla tema ise.
  • Sa võid siin olla sina ise, olenemata sellest, kes sa oled. See tänav on kitsas, aga sa mahud siia ära. Ja siin on inimesed, kes kuuluvad selle tänava juurde. Nagu sinagi kui sa ise tahad. Kui sa kõnnid siin avatud südamega, siis vastab tänav sulle samaga.
  • Pimedas toas tulevad jutuks hoopis teistsugused teemad – need kõige olulisemad, mis päevavalgel justkui peidus on.
  • Väike inimene saab iseendaga paremini hakkama, kui kasvõi üks täiskasvanu temasse usub ja pisutki toetust üles näitab.
  • Ei ole mõtet püüda meeldida ega alandlik olla, arvates, et tagasihoidlikkus ja oma mina peitmine häid suhteid hoida aitavad.
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s